Sinuhe Mika Waltari
tabamatuks.
Nüüd, täpsemalt sellesse romaani end sisse lugedes avastan aga, kui sügavale ulatuvad
eksistentsiaalse elutunnetuse juured. Õpikutes eksistentsifilosoofia hälliks peetud varase
kristluse eelmänguks tuleb pidada ainujumala Atoni kummardamist poolteist tuhat aastat enne
Kristuse sündi.
Mulle meeldib see, et üldiselt on teos kirjutatus lihtsas ja otseses proosavormis, kuid esineb ka
osaliselt luule ja retoorikavormi. Seda on tehtud just parema kirjeldamise huvides. Sõnavara
on suur, kordamisi ei ole eriti kasutatud ning valik tundub olevat kaalutletult tehtud, leides
kõige paremini sobiva sõna. Tolle ajastu muudab eriti kirjanduslembeseks fakt, et kasutatakse
palju metafoore ja et ei ole lausetes piirdutud loomuliku sõnastusega, vaid on lähtutud ka
ilust. Tundelisust näitab ka see, et julgetakse puhtalt kirjanduse huvides liialdusi kasutada, mis
on igati terve nähtus
annaabi.ee 
