Virulentsus. Ümbriseta ikosaeedrilised mRNA viirused. Replikatsioon tsütoplasmas. Fekaaloraalne levik. Haiguse määrab koetropism, viiruse tsütolüütiline võimsus. Sisenemisväratid ülemised hingamisteed, oropharynx, GI trakt. Virionid on happe-, proteaasi- ja sapiresistentsed, ka temperatuurikindlad. Replikatsioon algab mukoosas, tonsillide ja neelu lümfoidkoes. Viirus infitseerib hiljem Peyeri naaste. Esmane vireemia viib viiruse retseptorit kandvasse koesse – lümfisõlmede retikuloendoteliaalsetesse rakkudesse, põrna, maksa, kus algab replikatsiooni teine faas. Tekib teisene vireemia. Enamasti tsütolüütilised (v.a. hep A), paljunevad kiiresti, kahjustavad rakke otseselt. Polioviirus pääseb ajju skeletilihaseid innerveerivate närvide kaudu, on ajutüve ja eessarve motoneuronitele tsütolüütiline. Kaitsev immuunvastus on peamiselt antikeha-vahendatud. Sekretoorsed antikehad takistavad infektsiooni teket
Profülaktika. Bakter on üldlevinud, kontrollida ei saa. Chlamydophila psittaci Põhjustab psitakoosi (papagoipalavikku), mis võib ka inimestele kanduda. Sisuliselt on looduslikuks reservuaariks kõik linnuliigid, infitseeruda võivad lambad, lehmad, kitsed, aga ka inimesed. Organismi leidub veres, kudedes, roojas, sulgedel. Infitseeritud linnud võivad paista kas haiged või terved. Patogenees. Infitseerumine toimub hingamistrakti vahendusel, bakterid levivad maksa ja põrna retikuloendoteliaalsetesse rakkudesse. Seal nad paljunevad, põhjustavad fokaalset nekroosi. Kopsud ja teised organid infitseeruvad hematogeense leviku tõttu, tekib lümfotsütaarne põletikuline vastus alveoolides ja intersitsiaalruumis. Tekivad kopsuturse, alveolaarmembraani paksenemine, nekroos, mõnikord ka verejooksud. Bronhioolidesse tekivad limakorgid – põhjustavad anoksiat, tsüanoosi. Infektsioon võib olla ka kerge võ asümptomaatiline. Epidemioloogia.
annaabi.ee 
