komponendid peavad olema temperatuuridel, mille juures analüüsi teostatakse termiliselt stabiilsed, ka ei tohi nende keemistemperatuur olla liiga kõrge ( <400°C). Retentsiooniaeg tR koosneb inertgaasi retentsiooniajast to s.o. ajast, mille jooksul komponendid liiguvad kandegaasis ja parandatud retentsiooniajast t' R , mille jooksul komponendid hoitakse kinni vedelfaasis. tR = to + t'R Identifitseerimiseks ei kasutata absoluutseid retentsiooniaegu, vaid suhtelisi, mis elimineerivad rea määramise parameetreid (aparatuur, kolonni mõõtmed, gaasi kiirus jt). Retentsiooniindeks sõltub vaid vedelfaasist ja kolonni temperatuurist. Laiade keemispiiridega segude lahutamisel kasutatakse kolonni temperatuuri lineaarset programmeerimist. Kolonni temperatuuri programmeerimisel kasutatakse lihtsustatud retentsiooniindeksit RIPT RI PT =100∗z+ 100∗ [ t R ( x )−t R ( z )
Eluent: 30% atsetonitriili, 70% vett ja 0,1% äädikhape vesilahus Standardne voolukiirus: 70 l/min Lainepikkus: 280 nm Saasteainete identifitseerimine: Orgaaniliste ainete identifitseerimine vees on keeruline protseduur. Konkreetset ainet on väga lihtne identifitseerida, kui on olemas autentne võrdlusaine ehk standardaine. Selleks süstitakse vedelikkromatograafi uuritav proov ning standardlahused. Edasi võrreldakse kromatogrammil proovi ja standardlahuste retentsiooniaegu. Retentsiooniaeg on aeg, mis on vajalik ½ aine koguse elueerimiseks kolonnist. Ainete retentsiooniajad on põhimõtteliselt individuaalsed, s.t. et piigi retentsiooniaja järgi saab kindlaks teha aine, mis sellele piigile vastab (joon. 1). Joon. 1. Tüüpiline kromatogramm Saasteainete kvantitatiivne määramine: Saasteainete kvantitatiivse sisalduse määramiseks kasutatakse välisstandardmeetodeid, kus kaliibrimine teostatakse välisstandardlahustega
annaabi.ee 
