prdus noor inimene vagunisaatja poole. -tpselt kell 9.05 moskva aja jrgi. laisalt vastas paks vagunisaatja. -aga milllisesse rongijaama, jlle ksis tema. -leningradi vaksalisse. nagu alati. rritatult vastas vagunisaatja. -ma ei ole ammu venemaal olnud. jlle igustas ennast noormes. -aga kust sa oled. sinu ngu on mulle tutav. Kas sa ei ole minu linnast - huvitus andres. -ei, sulle tundub, ma olen tallinnast. -vib-olla tundus. -millises vagunis sa sidad -kuuendas. -mugav, restoranvaguni krval. -ma ei arva nii, rahvas hakkab koguaeg siia-sinna kima, uksi paugutama. -aga milline on sinu koht. -praegu vaatan, kolmekmnes, kige tualetipoolsem. ja veel lemine koht. kui ma ostsin pileti ei pranud ma thelepanu sellele. -aga miks sa otsustasid sita rongiga? -aga millega siis veel? lennukiga- kallis, bussiga, ebamugav. -selge, aga mitu rongi praegu sidab venemaalne? -mosvasse varem kis kaks rongi: lbi pihkva ja lbi sankt peterburgi. aga praegu ainult ks, lbi piteri
Teise nädala alguseks olin juba valmis uskuma, et mind need India patsillid ei murra. Aga vara rõõmustasin. Pauk tuli sealt, kust ma seda poleks osanud oodata. Varanasi - New Jalpaiguri rongis vennastusin India sõduritega, kes mulle külalislahkelt viskit pakkusid. Viski on Indias tõeline staatuse sümbol. Kuna viski on kallis, siis suudavad seda endale lubada ainult väga kõvad mehed. Nii rongipersonal meid ka kohtles, restoranvaguni teenistujad tõid meile topeltportsud, vagunisaatja kysis eriti tihti, kas meil on ikka kõik hästi ja rongilaulikud laulsid eriti ilusasti ja pikalt. Viskist ei jää keegi haigeks, eriti kui tarbida sama suuri koguseid kui indialased, kes juba peale kolmandat pitsi silmad pahupidi ajavad. Kogu kurbloolisus seisnes selles, et härrad lahjendasid seda mingi kahtlase kraaniveega, mis mulle ka saatuslikuks sai. Oli plaan Darjeelingu lähedale
annaabi.ee 
