Esitlemine ja tutvustamine
“
… kohalikke elanikke tutvustatakse teise riigi kodanikele.
Näiteks: „Härra Gandouin, lubage esitleda proua Metsa.“
Kohates tänaval tuttavat, ei ole vaja teda kohe oma kaaslasele esitlema hakata, kui
ollakse otsustanud selle tuttavaga mõne sõna vahetada. Pealegi nõuavad kombed,
et kaaslane jääb pisut kaugemale ootama, muidugi lootuses, et vestlus ei kesta kaua.
Enne kui hakata tänaval kellelegi daami esitlema, tuleb temalt selleks luba küsida.
Kui härra on oma abikaasaga või kellegi teise daamiga teatris, muuseumis või
pidulikul koosviibimisel, on ta kohustatud oma sõpru ja tuttavaid temale tutvustama.
Kui seejuures ei tule vähem tuttava nimi meelde, küsitagu seda temalt, sest igaühel
meist võib vahel mälus olla „tühi auk“. Kui daam on jäetud aknaorva seisma, tuleks
tal härralt küsida, kas ta ei tahaks temalegi oma sõpru tutvustada.
Võttes vastu külalisi selleks reserveeritud restorani või kohviku saalis, tuleb neid
esitleda ja tutvustada samamoodi nagu koduski. Reeglina on esitlejaks perenaine.
Kui konverentsidest, kongressidest, seminaridest jt. osavõtjad kannavad rinnas silti
või kaelas kaarti, millele on märgitud kandja nimi, amet ja tiitel, siis ei ole vaja oodata
mingit esitlemist ja tutvustamist, sest on ju tegemist enam-vähem ühte valdkonda
kuuluvate inimestega, kolleegidega.
Paljudes ametiasutustes on kadunud hea komme uut töötajat tutvustada.
Elementaarne viisakus nõuab, et uue töötaja otsene ülemus tutvustab talle esimesel
tööpäeval kõiki neid inimesi, kellega tuleb koostööd teha. Vanemate ametiisikute
esitlemisel nimetatakse ka nende tiitel. Kui uus töötaja jäetakse esitlemata,
tutvustamata, siis ei saa olla muud järeldust, kui et ollakse sattunud kasvatamatute
inimeste hulka. Sel puhul tuleb end ise esitleda, kusjuures tuleb oma ees- ja
perekonnanimi selgesti välja öelda j...