koondusid rüütelkondadesse (Taani vasallid võib-olla enne 1250. aastat). 14.15. sajandil samastus vasall rüütliga, 15. sajandi lõpul hakati nimetama rüütlit aadlimeheks. Vasalkonnad ilmutasid tihti poliitilist iseseisvust, nad saavutasid läänide pärimisõiguse laiendamise naisliinile ja suguvõsa kõrvalmeesliinidele (Põhja-Eestis 1397, Tartu piiskopkonnas 15. sajandi keskel, Saare-Lääne piiskopkonnas u 1524). Liivimaa Ordu kui sõjaliselt tugevaim taotles hegemooniat ning ei respekteerinud Riia peapiiskoppi. 1297 1492 kestis ordu, Riia linna ja Riia peapiiskopi vaenus. 1298 ründas ordu Saare-Lääne ja 1396 Tartu piiskopkonda. Kuid ordu oli ka peamine koondav jõud, kelle eestvõttel loodi 1304 seisuste konföderatsioon ja 14. sajandi II poolel seisustepäevad, millest 1422 kasvas välja Liivimaa maapäev. Maal langesid etnilised piirid kokku seisuslike ja sotsiaalsetega: feodaalid olid sakslased, talupojad eestlased; saksa talupoegade immigratsiooni ei olnud,
mitteluterlastega abiellumine ning segaperekondades on saanud enamasti kodukeeleks vene keel. Ometi kuuleb eesti keelt veel üsna tihti. On märkimisväärne, et Siberi soomlased, lätlased ja volgasakslased on eestlastega ühes külas kõrvuti elades sageli omandanud eesti keele, eestlased aga üldjuhul teiste naabruses elavate luterlaste keelt ei valda. J. Viikberg peab siin otsustavaks eestlaste kompaktsust ning omakeelset külaühiskonda, mida teised vähemusgrupid on respekteerinud 6. Volgasakslaste puhul tundub see loogiline: võimude poolt 1941. aastal eesti küladesse saadetud pidid 2 Kulu 1997, 85 3 Kulu 1997, 86-87; Viikberg 1988, 285 4 Granö 1905, 38-39 5 Nigol 1918, 41 6 Viikberg 1997, 38 paratamatult küla kõnekeele omandama, vene keel polnud tol ajal veel ülevõimu saavutanud. Soomlaste "eestistumine" sai alguse ilmselt nende vähemusse jäämisest ja segaabieludest ning seda soodustas ka keelte sarnasus7. I.Lotkin8 märgib, et Lääne-Siberis
annaabi.ee 
