Eesti Vabariigi 99. Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul Üles rivistatud: • 40 liputoimkonda • 5 kompaniid • 4 patareid • 22 rühma • 3 orkestrit • 5 teenistus koera • 109 ühikut tehnikat • kokku osalejaid 1053 Eesti Vabariik Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid Liputoimkond Reservohvitserid: • Indrek Reismann • Lippur: Alar Nigul • Lipu saatorid: Tiit Riisalo, Alo Tamm Eesti Kaitsevägi • Juhataja: kindral Riho Terras • Peakaplan: major Gustav Kulsar Liputoimkond • Kolonel Alar Kalmus • Lippur: major Tanel Lelov • Lipu saatorid: major Anneli Kajamaa, kaptenmajor Arto Reinmaa Maavägi • Ülem: kolonel Veiko-Vello Palm Liputoimkond • Indrek Raudsepp • Lippur: major Ivar Sammal
väga palju langes Eesti meeste kätte Vene raskekuulipildureid maksim, mis olid lihtsalt käsitletavad ja väga effektiivsed ning töökindlad. Eestlaste relvapark laienes sõja ajal ka Taani-ja Prantsusekergekuulipilduritega. Sõja algul langes Eestlaste kätte 40 suurtükki, hiljem sõja käigus osteti neid ka Suurbritania käest laenu eest, lisaks sellele ehitati veoautodest soomusautosid, ning soomusronge. Soomusrongide idee tekkis Kopli jaamas, kui ühel patrullkäigul avastasid reservohvitserid mõned vagunid mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. lisaks sellele olid kahel vagunil peale monteeritud 3 tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud. Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Algas soomusrongide ehitamine. Kangelased sõjas: · Kindral Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas. Asub õppima sõjakoolis
Thurn ning järgnevalt tema pärijad. 1661. aasatl läks Kihnu saar kui Pärnu krahvkonna osa Rootsi riigimehele Magnus De la Gardiele vastutasuks temalt äravõetud Kuressaare eest. 1680 a tagastati Kihnu reduktsioniseaduse kohaselt taas Rootsi riigi alluvusse. Seega oli saar 53 aastat eravalduses. Esimesed teated Kihnu (Kühno) kroonumõisast, mis asus saare loodepoolses osas, on pärit 1684 aastast. See oli väike riigimõis, mida haldasid rentnikud- reservohvitserid või Pärnu kaupmehed. Esimeseks rentnikuks oli leitnant Karl Friedrich Lilienfeld, viimasteks rentnikeks olid Graebnerid. Algul väikest mõisa suurendati järk-järgult kuni selle käes oli ligi 200 ha. Mõisa maad harisid kihnlased (sel ajal umbes 400) teokohustuse korras, mis oli siiski väiksem, kui mandrimõisates. Peale selle tuli püüda mõisale kalu ja küttida hülgeid. Elanikkonna elatisallikaks olidki põlluharimine, kalapüük ja hülgeküttimine. Kultuur ja traditsioonid
Rindevõitlusele ka ja see tegi pataljonidele lõpu. Veel neist moodustati Eesti kütipolk ja Narva kütipolk, Venemaale need. Osalesid ka Lätist põgenenud aktivistid. Mõrvati ca 2200 inimest. Mobilisatsioon Punaarmeesse 4 Esialgu mobilisatsiooni ei teostatud, kuna vastvallutatud ala peeti ebausaldusväärseks. Kuid vajadus. 30. juunil kutsealuste (aastail 1919-1922 sündinud) ja reservohvitserid. 20. juulil üldmobilisatsioon. (1907 -1918 sündinud). Ei huvitanud, et mobilisatsioon vastuolus rahvusvahelise õigusega (okupeeritud aladelt ei tohi mobiliseerida). Kutsealuste mobilisatsioon hõlmas kogu Eestit, üldmobilisatsioon aga vaid Põhja-Eestis, lõunapoolsed maakonnad juba sakslaste käes. Kõrvalehoidjaid ähvardati karmide karistustega, mis laienesid ka nende peredele. Kokku u. 50 000 meest, Venemaale jõudis neist u. 33 000, ülejäänud jooksid laiali või
Rahvusliku opositsiooni liidrid jõudsid lõpuks üksmeelele, et nüüd tuleb mobilisatsiooni toetada. Ka vabadussõja veteran, aseadmiral Johan Pitka kutsus oma üleskutses mehi üles kodumaa kaitsmisele. Nende kahe autotiteedi üleskutsetel hakkasid mehed kosjoni ette ilmuma. 21. veebruariks oli kokku tulnud üle 32 000 mehe. Selle suurre meeste hulka tõttu tekkisid probleemid relva ja varustusega, sest neid ei jätku kõigile. Mobiliseeriti ka reservohvitserid, korjati kokku teatud arv hobuseid ja vooriesemeid. Märtsialguseks oli kokku tulnud üle 45 000 mehe ja reservohvitseri. Varsti tekkisid probleemid reservohvitseridega, sest nad hakkasid rahutuks muutuma. Neid ei saadeti kohe väeosadesse, vaid nad pidid nädalaid ootama, enne kui kindralinspektor Soodla mõne ohvitseri väeossa saata. Aga need inimesed olid ennast töökohtadest lahti võtnud ning perekondade juurest ära tulnud. Kõik see tekitas pöhjendatud nurinat ja rahuolematust. 1944
Seal toimub ajateenijatele baaskursus, edasi suundutakse Saaristomere Mereväe juhtimiskeskuse väljaõppekeskustesse, kus jagatakse nad kas laeva meeskondadesse (k.a. tuukrigrupp) või baasikaitse üksustesse. Viimaste seast valitakse välja isikud, kellel on parim füüsiline vorm ning saadetakse rootsikeelsesse Nyland Brigaadi väljaõppekeskusesse. Füüsiliselt ja vaimselt raske merejalaväelase väljaõpe viiakse läbi rootsi keeles, kuid käsklused on ainult soome keeles. Reservohvitserid ja allohvitserid saadetakse õppima Mereväe akadeemiasse.3 Saaristomere Mereväe juhtimiskeskuses asub 6. raketi eskadron, 4. miinisõja eskadron ja rannakaitse pataljon, kelle garnison asub Turus. See üksus on alati alalises valmisolekus just pealveesõjaks. Nende peamine ülesanne on praegu mereseire (vee- ja õhusõidukid), sõjaaja üksuste loomine, koostöö piirivalvega ning veeteede ametiga, ja mereteede töös hoidmine,
saadeti seejärel välisrindele. Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha 14 uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904 1923 (40-21 aastased) ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad. Järjest suurem hulk mobilisatsiooni alla kuuluvatest meestest asus end aga varjama või põgenes Soome, mistõttu järgmine, 10. detsembril 1943 välja kuulutatud täiendav mobilisatsioon, mis puudutas 1924. aastal sündinud mehi, kukkus sisuliselt läbi, tuues kokku vaid 900 meest. Kõigile meestele vanuses 1760 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926
1941. aasta juuli alguseks Saksa vägede poolt vallutatud. Aastatel 1919–1922 sündinud mehed koguti 2.–4. juulil 1941. aastal kokku ja saadeti Punaarmeesse mobiliseerimise sildi all Venemaale; ajavahemikul 1907–1918 sündinud Eesti sõjaväe reservväelasi tabas sama saatus 22.–27. juulil. Ajavahemikul 1907–1922 sündinud Saa- remaa reservväelased koguti kokku 1.–3. augustil, samuti Venemaale saatmise eesmärgil. Eesti reservohvitserid ja sõjaväeametnikud koguti kokku 8.–16. augustil. Ajavahemikul 1896–1906 sündinud reservväelased ja aastatel 1919–1922 sündinud ülejäänud sundvärvatud koguti kok- ku 20. augustil. 21. augustil koguti kokku aastatel 1896–1906 sündinud tööjõulised mehed ja 24. augustil võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid siiani sellest pääsenud. Loomulikult koguti mehi kokku ja saadeti Venemaale vaid neilt aladelt, mis olid veel Punaarmee kontrolli all.
aastal sündinutele. Algas massiline põgenemine Soome, kokku teenis 200. Eesti jalaväerügemendis jt üksustes üle 3000 eestlase. Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904–1923 ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad. Kõigile meestele vanuses 17–60 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926. aastal sündinud poisid, 1927. aastal sündinud poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse. 1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja
Palus tollel enda poolt läbi astuda pärast valitsuse tööpäeva lõppu. Pätsi erakorterisse saabus pärast kella 3 ka Laidoner. Kella 4 paiku helistas riigivanem Päts Karl riigisekretärile Terrasele ja palus kella 5 kokku kutsuda valitsuse erakorraline koosolek. Selleks ajaks kui Päts ja Laidoner kokku said, oli riigipööre tegelikult juba käivitunud. U kella 2 ajal aeti jalule Tondi Kaitseväe Ühendatud õppeasutused, need reservohvitserid rivistati üles, kolonel Aleksander Jaakson ütles neile, et neil tuleb järgnevaid käsklusi täita sõna-sõnalt. Marssisid kesklinna, patarei tõi kohale laskemoona ja kahurid ja jäi ootama edasisi käske. Jalaväelased hargnesid Tõnismäel, loodi 2 tõkestusvööndit, pandi välja tänavanurkadele. Loodi piki Tallinnat ümbritsevat puisteede ringi - jälgisid toimuvat. Teine kitsam julgestustsoon loodi ümber Toompea
Kaitseliit oma liikmetele muidki elus tunnet ja armastust isamaa vastu ning vajalikke oskusi ja kogemusi. Kaitse- aidata kaasa rahva kaitsetahte kasva- liitlased on otsustavalt tegutsedes ja tamisele. parameedikuoskusi kasutades pääst- Naiskodukaitse on 1927. aastal loo- nud nii mõnegi eluohtlikku seisundis- dud Kaitseliidu eriorganisatsioon, se sattunud inimese. Reservohvitserid kes koondab isamaalisi ja teotahteli- saavad põhitööst vabal ajal rakendada si naisi kogu Eestist. Naiskodukaitse juhioskusi vabatahtlike kaitseliitlaste peab oma sihiks suurendada naiste pealike või kitsama eriala (meditsiini, aktiivsust ühiskonnas ning võimalda- side, pioneeriteenistuse jne) spetsia-
annaabi.ee 
