Kas 20.saj diktatuurid olid vältimatud?
juhid savutasid kas või tühist edu, muutusid nad lausa rahvuskangelasteks.
Pariisi rahukonverentsil koostatud rahulepingud vihastasid nii maailmasõja
kaotanud rahvaid ( sakslasi, ungarlasi, türklasi) kui ka mõningaid Antandi liitlasi
( itaalasi, jaapanlasi). Ärritas see, et pärast sõda kehtestatud riigipiirid ei
arvestanud rahvaste ja riikide huve. Seepärast leidsid toetust need juhid, kes
lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga heastada.
Sõja kaotanud riikides olid need seotud reperaatsioonimaksete, kiire
inflatsiooni ( paberraha väärtuse langemise) või tooraineallikate kadumisega.
( eelkõige asumaade loovutamise tõttu). 1929 aastal alanud pikaajaline sügav
majanduskriis röövis paljudelt inimestelt usu paremasse homsesse ja
demokraatiasse. Seda kibestumist kasutasid ära poliitilised jõud, kes nõudsid
karmikäeilist tegutsemist ja lubasid, et kui nad võimule pääsevad, läheb elu
kiiresti paremaks, ning rahvas uskus neid.