rahvasterändamine - põhiliselt germaani (frangid, lääne- ja idagoodid, anglid, saksid), aga ka türgi (hunnid) jt hõimude ulatuslik ümberasumine antiikaja lõpul ja keskaja alguses (375. a - VI saj). Pidev surve Rooma keisririigi (eelkõige Lääne-Rooma) piiridele tõi kaasa keisrivõimu nõrgenemise ning germaanlaste riikide tekkimise Lääne-Rooma keisririigi territooriumil. Seetõttu algas kõikjal maailmas ka riigipiiride kujunemine. a) uued zanrid: luules kantsoon, sonett, ballaad, madrigal, romanss. Eepikas uut tüüpi kangelaslaulud, allegoorilised ja õpetlikud novellid, proosa põhizanrid romaan ja novell. Aluseks oli rahvaluule. Uued draamazanrid müsteerium (piibliepisoodidele üles ehitatud näidend); miraakel (näidend apostlite ja jumalaema imetegudest); moralitee (õpetliku sisuga näidend allegooriliste tegelastega); farss (koomiline lühinäidend) b) luulemuustused. Antiikne värsisüsteem kadus, asemele tuli silbiline süsteem, hakati kasutama lõppriimi.