W- i looming on erakordne nii viljakuse kui ka teostuse meisterlikkuse, teemarohkuse ja tundelaadi ulatuse poolest. Ta oli silmapaistev joonistaja, suure osa loomingust moodustavadki iseseisvate teostena valminud joonistused, mille stiil loomejärguti erineb. E. Wiiralt alustas juugendstiilis. Lõi 1916 esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917 esimesed ofordid. Õpingute ajal ja 1930. aastail viljeles ta ka õlimaali. 1920. aastate rohkeis joonistustes avaldub eriti saksa renessansimeistrite, 1920 valminud grotesksed, musta ja valge vastandused rajanevates linoollõigetes ```Pallases`` levinud saksa ekspressionismi mõju. Ekspressionistlik looming jõudis kõrgjärku Dresdenis. Samal ajal hakkas W. Viljelema litograafiat, lõi hulga lehti eksootilistest loomadest. Pariisis põimusid ekspressionistlik meelelisus ja väljakutsuvus uusajalikkuse mõjudega. E. Wiiralt kujutas palju öö- ja boheemlaselu, mida käsitles nii inimesekriitiliselt kui ka
asus ta isa soovil õppima õigusteadust. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud ning asus õppima maalimist Louis Lamothe'i juurde ning veidi hiljem École des Beaux-Arts'i kunstikoolis. Aastatel 18541859 külastas Edgar Degas tihti Itaaliat, kus elasid tema isapoolsed sugulased. Seal ta tutvus Michelangelo, Raffaeli ja teiste kuulsate kunstnike loominguga. Tema selle perioodi loomingut ilmestavadki renessanss-stiilis portreed. Itaalias aega veetes, tegi ta koopiaid suurte renessansimeistrite töödest, omandades nii nendega võrdseid tehnilisi oskusi. 1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 tööd. 1860. aastate alguses külastas ta Normandiat. Pärast seda oli ta lummatud hobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud. Aastal 1861 tutvus ta Édouard Manet'ga ja tema kaudu teiste impressionistide ja nende loominguga.
ruumiplaneering ja vastupidi, mis oli tavaline kogu historitsismi perioodi vältel. Kõige paremad näited neorenessansist on Muuga (Joonis 4) ja Inju mõis (Joonis 5). Sajandi lõpus sai aga populaarsemaks toretsev neobarokk, mille esinduslikud näited on Puurmani (Joonis 6), Uderna ja Malla mõis. Muuga kuulus Carl Timoleon Neffile, Peterburi Kunstiakadeemia liikmele, ühele menukamale tolle aja baltisaksa kunstnikule, kes mõtles mõisa omandades ka oma antiik- ja itaalia renessansimeistrite koopiate paigutamisele. Selleks sobiski hästi Muuga itaaliapärane palazzo. Mõisahoone asub jällegi soliidselt keset parki ja pearõhk on asetatud horistontaalsetele liigendustele ning fassaadi keskmes asub kogukas risaliit, mida ilmestavad kolm suurt kaart. Kaari toetavad antiikaja arhitektuurile iseloomulikud karüatiidid. Muuga peahoonega sobivad kokku ka kaks pargirajatist väravahoone, mis meenutab antiikset triumfikaart, ning kellatorn, mis sarnaneb itaaliapärasele kampaniilile.
Dresdenis3 viibimist loodud A.Hasselblatti portreed. Nimetatud ja veel mõned teosed lubavad väita, et Viiraltist oleks võinud saada ka hea skulptor. Skulptuuriga tegelemine tuli igatahes kasuks tema graafikale, andes tunda kindlas plastilise vormi tunnetuse. Paralleelselt skulptuuriga tegi Viiralt graafikat, kõigepealt muidugi joonistas. Viiralt õppis ka minevikukunstist. Orientatsiooniga saksa kaasaegsele ekspressionistlikule kunstile seltsis ,,Pallases" huvi ka saksa klassika, nimelt renessansimeistrite vastu eesotsas Albrecht Düreriga4. Düreri-vaimustus kajastub selgelt Viiralti 1920.1921. aasta pliiatsijoonistustes, milles valitseb isemeelselt sõlmilise joone stiihia. Ühtaegu on ses joones täpset vormi- ja karakteritunnetust. Vanameisterlikku võlu ananvad Viiralti joonistustele detailikordused põhikujundiga ühel lehel. Sageli on neiks käed, mille ,,kõnet" Viiralt peenelt tajus. Viiralti huvikeskmes on inimene, ent palju joonistab ta neil aastail ka maastikku, iseäranis armetuid
hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a
sakslastest õpilasi ei peletatud eemale, vaid koheldi samavõrdselt eestlastega. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. ...ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes... Mingit diplomit polnud ateljeekooli lõpetamisel ette nähtud: ainult omandatud võimed ja saavutatud tulemused said olla hindamise mõõdupuuks. Kunsti õppimise tuum Laikmaa
annaabi.ee 
