Linnadel olid küll endiselt omavalitsused, kuid need allutati senisest jäigemalt keskvõimu kontrollile. Hilist keisririiki iseloomustas linnaelu püsiv allakäik, käsitöö tase ja kaubanduse tähtsus langesid. Iga provints elas oma elu. Impeeriumi ida ja lääneprovintside erinevused süvenesid. Et vallutussõjad lõppesid, muutus järjest raskemaks orjade hankimine. Orjade nappusel hakkasid suurmaaomanikud järjest rohkem kasutama kohalike renditalupoegade tööjõudu. Hilise keisririigi ühiskond oli rangelt seisuslik. Impeeriumi elanikud jagunesid kahte seisusesse auväärseteks ja madalateks.Kõrgemal postitsioonil olevad inimesed olid kohustustest vabastatud, madalad olid aga maksukohustuslikud. Hilise keisririigi aegne sõjavägi jagunes piiriäärseks väeüksuseks ja liikuvaks sisearmeeks. Jalaväe kõrval suurenes nüüd ka rakserelvastuses ratsaväe osatähtsus. Uute väeosade moodustamiseks vajati rohkem sõdureid
senat ise kaotas tähtsuse. Linnadel säilis omavalitsus, aga need allutati keskvõimu kontrollile. Suurendati provintside ja asevalitsejate arvu, viimased tegelesid põhiliselt maksude kogumisega. Igal piirkonnal oli oma maksumäär. Linnaelu käis alla. Käsitöö tase ja kaubanduse tähtsus langesid ning seetõttu norgenesid provintsidevahelised sidemed. Et vallutussõjad olid lõppenud, vähenes orjade osatähtsus majapidamistes. Hakati kasutama kohalike renditalupoegade tööjõudu. Neist ja jäänud orjadest said suurmaaomanike sõltlased koloonid. Seadus keelas neil elukohta vahetada. Hiline keisririik oli rangelt seisuslik. Vastavalt seisusele olid kõigil oma kohustused ja õigused. Kõik esimeses seisuses auväärsed pidid tagama maksude laekumise ja finantseerima avalikke üritusi. Teine seisus madalad olid maksukohustuslikud. Hunnide sissetungimine Euroopasse käivitas suure rahvasterände. Germaanlased tulid hõimude
ülikool). Oluline sisepoliitiline küsimus Rootsi kuninga võimupüüete väljatõrjumine. I Ametnike riik (1814-1884) Jäik sisepoliitiline konservatism takistas demokraatia laiendamist. Sisepoliitikas vastasrinne kujunes 1830-40ndatel aastatel=liberaalne põhiseaduslik suund. Parlamenti jõukad talurahvasaadikud, kes taotlesid progressiivset riiki. Linnade keskklass ja akadeemilised haritlased taotlesid valimisõiguse laiendamis ja parlamentalismi. Tööliste, renditalupoegade, maata maaelanike eesmärgiks poliitilise süsteemi ja ühiskonna demokratiseerimine. Norra ajaloo periodiseerimine: Pöördelised 1840. ja 1880ndad aastad. 1840. aastatel käivitus jõuline uuenduspoliitika majanduse ja rahvahariduse valdkonnas ja hoogne rahvuskultuuriline liikumine. Praktiline Norra rahvuse rajamine. Suhtumine uniooni kujunes ümber 1880.aastatel, pooldas bürokraatlik liit ja jõukad inimesed, kes ei soovinud radikaalseid muutusi
annaabi.ee 
