Paažid pidid tallis hobuseid puhastama, oskama neid kiiresti saduldada, tundma kõiki lahingus vajalikke võtteid. Nad pidid õppima hobuseid ratsatama, raskes turvises pikki maid jooksma, oda ja mõõka osavalt käsitlema, puust rüütlega võitlema. Poisikestele oli see kõik oluline elukool. 2.3 RELVAKANDJA TEENISTUS. Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas neid oma relvakandjateks. See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Sageli tehti seda mõne tähtpäeva puhul või suuremal usupühal. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlusest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlile suhtes 3 üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust
Paazidel oli ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paaziaega kunagi alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau.
truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme-
truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme-
annaabi.ee 
