V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta otse
lämbus vihast ega saanud kõneldagi. Ta huuled liikusid ja kondised käed tõmbusid
rusikasse. Äkki ajas ta pea selga, aukulangenud silmadest paistis tuluke ning ta hääl põras
pasunana:
443
«Käed külge, Tristan! Kallale neile lurjustele! Jookse mu sõber Tristan! Tapa nad, tapa!»
Kui see vihasoost mööda oli läinud, võttis ta istet ja ütles külma ja keskendatud vihaga:
«Siia, Tristan! Siin Bastille's on meil vikont de Gifi viiskümmend rüütlit, koos
relvakandjatega 'kolmsada hobust. Võtke need. Siis on veel meie ihukaitseväe ammuküttide
kompanii härra de Chateaupers'i juhatusel: võtke ka need. Teie olete ise seppade tsunfti
vanem,
teil on omad mehed: võtke need. Saint-Poli lossist saate härra dofääni uue kaardiväe
nelikümmend kütti: võtike ka need. Ja kõige sellega minge jalamaid Jumalaema kiriku
juurde. Ah, teie, Pariisi matsid, või tungite Prantsuse krooni, Jumalaema kirilku ja meie riigi
rahu kallale