Altariks hakati nimetama kiriku osa, mis on kogudusest eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga. Kogu seda eraldatud piirkonda hakati nimetama altariks. Altari kasutamise reeglid on paljuski pärit Jeruusalemma templist. Idakiriku altarisse pääseb läbi kolme värava. Keskmisest väravast, mida nimetatakse kuninglikuks väravaks, võivad läbi astuda ainult vaimulikud ja pühitsetud kuningad. Kiriku pühitsemisel on altarite alla paigutatud reliikviaid. Reliikviateks on näiteks pühaku säilmed. Nende järgi on ka kirikud pühendatud vastavale pühakule ja kiriku aastapäeva peetakse selle pühaku mälestuspäeval (tavaliselt surma-aastapäeval). Amulett (amultum) on ese, mida kantakse tavaliselt kaelas või mujal kehal ning millel arvatakse olevat kaitsev jõud kurjade vaimude ja muu sellise vastu. Kõige tugevama toimega on isetehtud amuletid. Animatism (animatus 'hingestatud; elustatud') on Robert Ranulph Maretti järgi usk ebaisikulisesse
viimse kohtupäevani, lootes et patud on sellega lunastatud ja pääs taevariiki tagatud. Peale Jumala ja tema poja Jeesuse Kristuse austavad katoliiklased ka pühakuid – inimesi, kellel oli erilisi teeneid ristiusu levitamisel ning edendamisel (n Jeesuse ema Neitsi Maarja, apostlid Peetrus ja Paulus, ristiusku Iirimaal levitanud Patrick jne). Jeesuse või pühakute säilmeid või nendega seotud esemeid nimetati reliikviateks, millel arvati olevat imettegev või ravivõime. 2.2. Katoliku kirik varakeskajal (5 – 10.saj): Keisrivõimu nõrgenemine Lääne-Rooma riigis suurendas Rooma piiskopi religioosset ja poliitilist tähtsust. Kirikus ja Rooma piiskopis nähti ühendavat ja kaitsvat jõudu Euroopat terroriseerivate germaani hõimude vastu. Seetõttu hakati Rooma piiskoppi kutsuma paavstiks (ld k papa – isa)
Pariisi vaesed olid talle ilusa, pisara- ja õnnistusrikka matuse teinud, kuid nende suureks kurvastuseks ei kuulutatud seda jumalakartlikku naist pühakuks, sest tal puudusid mõjusad eestkostjad. Need, kelle hinges pisut ketserlust peitus, lootsid, et paradiisis asi kergemini otsustatakse kui Roomas, ja nad pöördusid oma palvetes kadunu eest otsekohe jumala enese poole, mööda minnes paavstist. Enamik usklikest aga leppis sellega, et Rolande'i mälestuses pühaks peeti ja ta hilbud reliikviateks tehti. Linn omalt poolt asetas kadunu mälestuseks avaliku palveraamatu kongi akna-augu kõrvale, et möödaminejad võiksid seal peatuda ja palvetada, aga ka selleks, et palve viiks mõttele anda almust vaestele preili Rolande'i keldrisse sulgunuile, nii et nad seal unaruses mitte päris nälga ei tarvitseks surra. Säärased hauad polnud keskaja linnades sugugi 194 haruldased. Sagedasti leidus mõnes käidavas tänavas, kõige kirjumal ja lärmirikkamal
annaabi.ee 
