järjestustega teisi tsütoplasmas olemasolevaid geneetilisi elemente (viirusi, plasmiide, transposoone, mitokondritest pärinevaid DNA-järjestusi). Võimalik, et see süsteem töötab kui “luud, mis pühib tsütoplasmast prügi tuuma kokku” või “jäävad harja külge kahjulikud pisikud kinni ja nad ei saa enam edasi tegutseda”. Kas selline võikski olla üks mehhanismidest, mis tagab horisontaalsele geeniülekandele omase rekombinantsuse, retikulaarse mosaiiksuse tuumas? Seente hulgast võiks otsida vastust ka küsimusele kuidas on tekkinud diploidsus. Näiteks kandseentel (Coryolus versicolor) on ühe raku mõlemad haploidsed tuumad võrdväärsed. Eose idanemisel moodustub ühetuumsete rakkudega haploidne hüüf. Haploidsed tuumad lähevad vastakuti läbi hüüfide vahele tekkiva anastomoosi, mille käigus mõlemad hüüfid muutuvad kahetuumseteks tänu sisserändava tuuma järjepidevale
paarduvad. Protsessis osaleb homoloogiliste kromosoomide neljast kromatiidist koosnev tetraad, kuid konkreetne ristsiire toimub vaid kahe homoloogilise kromatiidi vahel. Kaks ülejäänud kromatiidi ei rekombineeru. Meioosi II lõpuks satub iga kromatiid erinevatesse tütarrakkudesse. 31. Kas kõrge rekombinatsioonisagedus viitab uuritavate geenide üksteisele lähestikku või eemal paiknemisele? Põhjendage. · Kõrge rekombinantsuse tase viitab sellele, et geenid paiknevad üksteisest kaugel, sest lähedalasuvad geenid on tugevamalt aheldunud ja saavad seega vähem rekombineeruda. 32. Millest on tingitud erinevused kromosoomide geneetilisel ja füüsilisel kaardil? · Enamasti vastab tõele eeldus, et pikemate kromosoomide vahel toimub rohkem ristsiirdeid, kui lühemate vahel. Kuid mõningate regioonide vahel, toimub ümber- kombineerumine sagedamini kui teiste vahel
annaabi.ee 
