Need teosed aitavad paremini mõista sündmusi inimeste seisukohast, kes olid sunnitud nende keskel elama. Erich Maria Remaque´i kirjutatud ,,Lissaboni öö" räägib põgeniku elust välismaal ja ka kodumaal, üldisest olukorrast Hitleri Saksamaal ning on samas ka liigutav lugu armastusest. Lugusid Hitleri ajastu õudustest on teatud varemgi, kuid see raamat pani mõistma, milline oli tegelik olukord sellel ajal ning mida inimesed päriselt läbi elasid. Tänapäeval kirjutatakse palju reisikirjandust. Inimesed panevad kirja oma kogemused võõral maal ning kirjeldavad võimalikult täpselt sealseid eluolusid. Riike, mille kohta juba varem loetud, külastada on põnev, sest osatakse märgata asju ning inimesi, millest enne poleks väljagi tehtud. Urmas Väljaots kirjutas oma raamatus ,,Minu Pariis" elust Pariisis ning selle ümbruses. Ta kirjeldab värvikalt prantslasi, nende asjaajamisi ning ka ümbritsevat loodust.
1711 „The Tatler“ – esimene ajaleht. Loetakse ajalehtede avaldamise alguseks. 18. sajandil hakkas ilukirjanduse hulk suurenema. 18.sajand on ka kaasaegse romaani arenemise algus. Tekib „meie“ mõistes romaan, kuigi romaanilaadseid teoseid oli kirjutatud ka varem. Toimuvad kokkupuuted teiste maade ilukirjandusega (Idamaad, Pärsia). Romaani arengu eesotsas seisab Inglismaa, tema järel Prantsusmaa. Juhtivaks žanriks oli tollal aga ikkagi luule. Massiliselt loeti reisikirjandust. Populaarsed žanrid olid ka autobiograafia ja biograafia. Inimesed kirjutavad palju kirju (Samuel Richardson lõi ka uue žanri kiriromaan). Päevikuvormis romaanid olid samuti populaarsed (nt Jonathan Swifti teosed). 18. Sajandi autoreid eristaski see, et igaüks mõtled välja, kuidas oma romaani kirjutada. Valgustusromaanid tegelevad oma kaasaja tavade, kommete, ühiskonnanormide kritiseerimisega (näiteks läbi satiiri). Luule ja draama osakaal vaikselt väheneb. 18
annaabi.ee 
