Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine
Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine
2. LÕUNA-EESTI TÜÜPI REHIELAMU "Lõuna-Eesti tüüpi rehielamute levikupiirkond on palju väiksem, kui mitte arvestada Põhja-Läti (Vidzeme) osa. Teda esineb peamiselt Kagu-Eestis, Valga-, Viljandi- ja Pärnumaal lõunapoolsetes kihelkondades, Loode-Saaremaal, Hiiumaal ning mõne väikse grupina Lääne- ja Ida-Virumaal" (Tihase 1974: 126). Feodalismiperioodi lõpul kuulus rehielamu kompleksi kolm põhilist ruumi: rehetuba (rehetare), rehealune (koda) ja kamber, mis tihti rehielamule juurde ehitati. "Eesti rahvakultuuri leksikon" jagab rehielamud kaheks: Põhja ja Lõuna tüübid. Põhja tüübil on rehetuba rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem, igast küljest seinaga ümbritsetud ja ilma akendeta, mis on andnud peamiselt 19. sajandil võimalusi ehitada rehetoa ees ja taga olevaid ulualuseid ja liigtube (Rehemaja tüüp: Vikipedia). 6 Joonis 3. Lõuna-Eesti tüüpi rehielamu plaan (Tihase 1974: 11)
poolt. 12. Lääne-Virumaal: Altja küla (seal on ka kõrtsihoone) Mõisa tuluallika ehk kange alkoholi/piirituse müük ja nende turustamise koht oli kõrts. Turistile saab täna töötava kõrtsina soovitada Altja kõrtsi Lääne-Virumaa, kõrtsihoonena aga Vastseliina linnuse külastuskeskust. Kõrtsid sarnanesid ehituslikult talupoegade rehielamule, eristuseks ukseesised sambad. Kõrtsid kuulusid tavaliselt mõisnikule, kellele nad muutusid tähtsaks kasusaamise allikaks. Kuigi kõrtsid kuulusid mõisnikele, tuli neid ehitada kohalikel talupoegadel, kes rakendasid harjumuslikke ehituskonstruktsioone ning arhitektuurivorme. Seega oli enamik Eesti kõrtse ehitatud samal põhimõttel. Oma funktsioonilt kujunesid kõrtsid omalaadseteks ühiskondlikeks hooneteks, kus
annaabi.ee 
