olulisemaid inimese elukeskkonna kujundajaid nii kultuuris kui ka majanduslikus mõttes. Arhitektuure liigitatakse kolmeks - sakraalarhitektuuriks (templid, kirikud, kabelid), profaanarhitektuuriks (loss, kindlus, elamud, avalikud hooned), maastikuarhitektuuriks (aed, park). Eestis algab arhitektuuri ajalugu püstkoja, kivi- ja tarandkalmetega, jätkub kindlustatud asulate ja linnustega ning Eesti kõige omapärasema ja sajandeid püsinud arhitektuurinähtusega rehielamuga. Kogu eesti arhitektuur on aegade jooksul tegelikult korduvalt hävitatud ja uuesti ehitatud. Professionaalne arhitektuur kujunes meil alles 20 sajandi alguses. Tänapäeva arhitektuurile on omane uue kiire omaksvõtt ja paindlikkus, vahest võib see lõppeda rahvusvahelise arhitektuuri suurkujude kopeerimisega või moevõtete mehhaanilise kasutusega. Praegust arhitektuuri kujundavad kümned uued terasest ja
· Keskaegsed kabelid kujunesid peamiselt paganluse seguse ohverdamise kohtadeks. Ohverdati kalaõnne, karjaõnne, sigimise pärast. Kadripäeval lambaõnne pärast. Merele minnes ja sealt tulles kalaõnne pärast. · Hiiumaal Ristna kabeli varemetel käidi palumas, et võimalikult palju laevu karile sõidaks. · 18. sajandi alguses hakkas levima talupoeglik sakraalarhitektuur. · Palvepajad - taluõuedele hakati ehitama hooneid, mis sarnnesid rehielamuga. Mujale ei tohtinud neid ehitada. Palvemajad olid kaugelt tulnud jutlustajate majutamiseks. VESIVESKID päris 13. sajandist. · Keskajal olid veskid mõisa omad. · Esimesed teated tuulikute kohta 14. sajandist. Need ehitati kohtadesse, kus puudusid jõued või oled ned liiga väikesed. 19. sajandil oli Saaremaal igal suuremal talul oma tuulik. KÕRTSID VÕI POSTIJAAMAD endisajal olid kõrtsid kooskäimise ja ajaviitekohad, kus müüdi alkoholi.
järgnesid pruudivend ja teised külalised. Laulatuselt kojusõidu teele panid külapoisid tavaliselt püsti mitmesuguseid tõkkeid, edasipääsemiseks tuli pudel viina anda. Mõnel pool pidi koduõue piirile jõudes pulmarong kahe tule vahelt läbi sõitma. Tuli pidi eemale peletama kõik pahad vaimud, kes muidu oleksid koos inimestega puumajja pääsenud. See komme püsis kohati veel kuni Eesti Vabariigi ajani. Pulmamaja Tegemist oli valdavalt rehielamuga, kuhu tuli mahutada nii pulmalaud kui talvisel ajal jätta ruumi ka tantsupõrandale. Valgustuseks kasutati õlilampide kõrval tihti ka küünlaid, kuid pulmatoas ei tohtinud korraga põleda kolm tuld, see tõi õnnetust. 12 Pulmalipp kui uus pulmakomme tuli tarvitusele 19.sajandi lõpus. Selleks oli kas valge lipp, riigilipp või ka mitte veel riigilipu staatusesse jõudnud sinimustvalge. Sajandivahetusel ilma liputa pulma peaaegu ei peetudki
annaabi.ee 
