Talupoja elu keskajal
pool oli teravili inimeste peatoidus, eriti just ühiskonna vaesemate kihtide hulgas. Leiva
kvaliteet (valge leib, segaviljast leib) näitas selgelt ühiskonna hierarhilist kihistumist.
Leivale omistati maagilist jõudu, mistõttu oli temaga seotud terve rida uskumusi. Leiba
kasutasid mitmesugused posijad, ravitsejad ning nõiad. Leivale lisandus ka puder või kört.
Vilja (oder, rukis, nisu, kaer) kasvatamine- põllu kündmisest ja külvamisest saagikoristuse
ja rehepeksuni- nõudis palju tööd ja vaeva. Saagikus sõltus erinevatest faktoritest: kautatav
väljasüsteem, adra tüüp, tööloomade olemasolu, mulla viljakus ja maa külviks
ettevalmistamiseks vajaminevate künnikordade arv. Tänapäevaste parameetrite järgi oli
keskajal saagikus väga madal. Mitte igal talupojal polnud loomi, keda adra ette rakendada
ning neid tuli teistelt laenata. Just ühe või mitme tööloomarakendi olemasolu või nende
annaabi.ee 
