Seekord juhtub aga õnnetus. Eedi kukkus trumlisse. Kolmas tants: Küla on töökätest tühjaks jäänud. Töömehi otsitakse tuletikuga taga. On alanud kolhooside ajastu. Kolhoosi keskuseks on Käo. Tuleb see, mis tuleb, keegi ei saanud midagi muuta. Keegi ei olnud enam oma kodude peremehed.Vallamajast saadetakse aina uusi ha uusi käske ning tööd kuhjusid, sest polnud piisavalt töölisi. Elmar käib veel praegugi katlaga vilja peksamas. Köol on ostetud traktor, kuid rehepeksul pole sellega midagi teha, sest petrooli pole. Aiaste talus on kord käest läinud. Talu eesti hoolitseb Miili. Poisse võeti taaskord sõjaväekomisjoni. Seekord läksid sinna Edgar ja Taavet. Neljas tants:Tuli ja vesi on katlale liiga teinud, kuid siiski on ta varju alt üles otsitud ja tööle pandud. Köo Pauli ,,Deering" oli talvel ära likvideeritud. Kolhoosi esimeheks valiti Arvo Saaremägi. Aiaste talu olukord oli vilets. Kui oli vaja aurukatlale tuli alla teha, siis puudusid puud
või vastupidi. Viljakoristusel kasutati kõikjal sirpi, mis sageli oli hambulise teraga ("viljasaagimine"). Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära, et anda pinnasele väetiseks tuhka. Rehepeksul töötati sageli paari- või rühmakaupa ja kasutati spetsiaalseid koote. Tavaliselt käidi vilja jahvatamas elukutselise möldri juures. Harva tehti seda käsitsi kodustes tingimustes. Lisaks teraviljale kasvatati veel herneid, ube ja naereid. Paiksete talupoegade koduloomapidamine oli igal pool üsna piiratud. Põhjuseks see, et arenenumates piirkondades oli seni üldkasutatav kõnnumaa antud erakätesse, muudetud kultuurmaaks ning ühtlasi oli piiratud karjatamisõigust eramaal
Kõige enam oli era- ehk rüütlimõisaid, kuni 1783. aastani oli osa nendest läänimõisad ehk feoodid, peale 1783. aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele. Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest vastutas virtin, sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu. Kasvatati meriino lambaid. Kasutusele tulid sajandi lõpus ka viljapeksumasinad. Suurenev tarbimine ei suutnud sammu pidada majandusliku kandevõimega ning 18. sajandi lõpukümnenditele langeb ka esimene tõeline mõisate pankrotistumise laine. Ühe abinõuna kasutati luksuspiiranguid
Umbes 75 % adramaadest oli pärast sõda sööti jäänud. Asustatus taastus aga kiiresti, sest olulist osa loomuliku iibe kõrval etendas olulist osa ka sisseränne naaberaladelt. Mõisad jagunesid nende valdajate järgi põhiliselt: · rüütli- ehk aadlimõisateks (neid oli kõige rohkem) · riigimõisad · kirikumõisad · linnamõisad. Põllumajandusinventar oli endisel tasemel. Algelise karuäkke asemel hakati kasutama puupulkadega pakkäket. Rehepeksul hakati kasutama lisaks vartadele koote. Taludes võeti kasutusele viljaniitmisel vikat. Põllutööriistad olid lihtsad. 11. Põhjasõda ja selle majanduslikud tagajärjed Eestile lk 73 Põhjasõda viis majanduse uuesti allapoole. 1700. aastal puhkenud sõda tegi lõpu Rootsi võimule. Sõja raskustele ja eelnenud Suurele näljale järgnes 1710.-1711. aasta katk. Viimasele avaldasid mõju ikaldus ja nälg. Katk levis kiiresti. Külmade saabudes katku levik aeglustus
......................................................................................................... 2. Missugust leiba söödi vanimal ajal? .......................................................................................................................................... 3. Nimeta leivavili! .......................................................................................................................................... 4. Missuguseid tööriistu kasutati rukkilõikusel ja rehepeksul? .......................................................................................................................................... 5. Järjesta talus tehtavad tööd viljast leivani. rukkilõikus jahu jahvatamine vilja tuulamine maaharimine leiva küpsetamine vilja külvamine rehepeks....... 6. Kuidas toimus vanasti talus leivajahu jahvatamine? .......................................................................................................................................... 7
Kus ja millal mõistatati? Mõistatuste seosest uskumuste ja kommetega Arhiiviteated lasevad arvata, et 19. saj. lõpul ja 20. sajandil oli mõistatamisel Eestis valdavalt ajaviiteline, meelelahutuslik funktsioon. Mõistatatud, nagu ka jutte räägitud, on kõige sagedamini sügis- ja talveperioodil videvikku pidades või õhtul tubastel ühistöödel (kedrates, kududes). Mõistatamine on olnud tavaline ka talgutel, rehepeksul, õitsil jm. ühistel välistöödel, eriti nende juurde kuuluvail söögitundidel ja puhkepausidel. Karjalapsed on üksteiselt ajaviiteks mõistatusi küsinud. On mõistatatud õhtul sängis und oodates. Varrud, pulmad jm. perepeod, noorte koosviibimised, jaani- ja jürituli on samuti olnud mõistatamiseks sobivad puhud. Mõistatamiseks on üldse sobinud igasugused tööst vabad ajad, pühapäevad ja pühad.
Vastavalt sellele, millisesse tüüpi mõis kuulus, olenes tema koormus või vabadus maksustamise alal. Vähem olid maksustatud tavaliselt kiriku- ja linnamõisad, ühtlasi siis ka nende talupoeg- kond. Põllumajandus oli ekstensiivne. Mõisate olulisem sissetuleku allikas oli viljamüük Põldude väetamine oli nõrk. Põllumajandusinventar oli endisel tasemel. Algelise karuäkke asemel hakati kasutama puupulkadega pakkäket. Rehepeksul hakati kasutama lisaks vartadele koote. Taludes võeti kasutusele viljaniitmisel vikat. Põllutööriistad olid lihtsad. 16 Eesti majandus Vene riigi koosseisus 18. sajandil Põhjasõda ja selle majanduslikud tagajärjed Eestile. Sõja raskustele ja eelnenud Suurele näljale järgnes 1710.-1711. aasta katk. Selle elvikule aitasid kaasa ikaldus ja nälg. Külmade saabudes katku levik aeglustus. Kõige laialdasemalt möllas katk Lääne-Eestis. Seal suri ligi ¾ rahvastikust
../ toetati laiakale lauale arbapulk. Kui selle terav ots osutas põhja, ei sallinud maanhaltia paika, kui läände või lõunasse, see meeldis talle. Siis tehi maha kolm auku, kuhu kaabiti hõbetat. Kolm päeva pidid talupaigal olema inimesed /.../ siis asus sinna /.../ hää, õige haldjas.” (Masing 1998:125) Eestlastele võõraks jääb Briti saartel populaarne ja muinasjuttudeks ainest andnud koduhaldjas, kes lõpetab inimestel pooleli jäänud töid, osalevab viljakoristamisel, rehepeksul, aitab koduloomi karjatada ja talitada. Lisaks karistab koduhaldjas laisku teenijaid, kes oma tööd ei tee. Vastutasuks tuleb talle sööki jätta. Ärakasutamise korral maksab ta kurjalt kätte (Levy 2001:175). Küsimustiku vastustest läbi jooksnud variant, kus taheti, et haldjad tänapäeval rahahädas aitaks, ei olegi nii võimatu. Nimelt tunneb vanarahvas ka rahaaugu haldjaid (Iiri rahval on selle
annaabi.ee 
