Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes kõikepidi usin ja osav mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli iga kord vilja puudus, kui ta aidamehega arvet tegi. Vaene mees pidi puuduva vilja iga kord omast taskust maksma, ja viimaks ei olnud härra ka seega veel rahul, vaid laskis rehepappi veel karistada pealegi. Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päev mõisas olnud. Õhtul istus ta reheahju ees pingil ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud, ja hakkas siis suure häälega kurja vanduma ja põhjama. „Mis sul viga, sõber?” küsis keegi rehepapi selja tagant. „Mis mul viga? Viga on suur! Iga kord viljast puudus, kui aidamehega õiendus,” vastas rehepapp. Küsija mees ei olnud aga keegi muu kui vanapagan ise. „Oh, ei ole viga!” vastas vanapagan
Rehepapp ja vanapagan Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes kõikepidi usin ja osav mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli iga kord vilja puudus, kui ta aidamehega arvet tegi. Vaene mees pidi puuduva vilja iga kord omast taskust maksma, ja viimaks ei olnud härra ka seega veel rahul, vaid laskis rehepappi veel karistada pealegi. Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päev mõisas olnud. Õhtul istus ta reheahju ees pingil ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud, ja hakkas siis suure häälega kurja vanduma ja põhjama. ,,Mis sul viga, sõber?" küsis keegi rehepapi selja tagant. ,,Mis mul viga? Viga on suur! Iga kord viljast puudus, kui aidamehega õiendus," vastas rehepapp. Küsija mees ei olnud aga keegi muu kui vanapagan ise. ,,Oh, ei ole viga!" vastas vanapagan. ,,Säh, siin on kott, pane ta teri täis ja sea rehealuse nurka püsti
Eesti mütoloogia Rehepapp mõisa palgatud talumees, kelle ülesanne oli kütta mõisa rehes reheahju ning valvata kuivava vilja ja rehepeksu järele. Rehepapiks võeti mõni talumees külast või elatanud mõisaametimees. Rahvaluules on rehepapp seotud Vanapaganajuttudega. Harilikult kavalpea ja naljamees, tüssab ta Vanapaganat ja ka mõisnikku. Autor: Andrus Kivirähki, Matthias Johann Eisen. Kratt ehk pisuhänd, puuk, tulihänd folklooris nõiduslik olend, kes tule või sädemejoana ringi lennates erinevat vara kokku veab: vilja, rõivaid, raha jms.
musta-valge-hallikirju lind, kes armastab mööda maad kõndida, ise sabaga vibutades. Linavästrik on üsnagi häälekas lind, tavaliselt kuuleme tema lühikest ühe või kahesilbilist "tsik", "tsisik". Harvem võib kuulda linavästriku laulu, mis sarnaneb veidi suitsupääsukese sidinale. Kas mäletad? · hakk lind; kokkuseotud vilja- või linavihkude paigutamisviis · västrik linavästrik lind · keris sauna- või reheahju osa; piltlik: toit läks nagu kuumale kerisele, s.t sai ruttu otsa · kess võrkkott; toidukott
--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke.
sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke.
Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid suitsuvabaks. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Ahjusuu läheduses oli lame kivi (lõugas), millel sai toiduvalmistamise ajal istuda. Hiljem ehitati köögid ja sinna korstnaga pliidid toidu valmistamiseks. Rehetoas olid seinte ääres pingid ja lavad (kravatid), kus sai peal magada. Istumiseks kasutati veel puupakke ja järisid. Magamislava all oli muust ruumist võrega eraldatud kanatool
Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell, kurk, kõrvits. Karaski leiva kõrvale oli naerist ja kapsast toidud, mis aitasid nälja vastu. Küpsetati reheahjus. Kapsast tehti suppi (hapukapsasupp ). XIX sajandil kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Maitseained- 17- 19 saj sool, mesi , sinep, köömned , kadakamarjad, ürdid,piparmünt, pune, majoraan, roheline sibul, till. Kausutati, suppide,vorstide(pune, majoraan), putrude valmistamisel. 3. Paastumaarjapäev- 25.märts Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas
käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suure mast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost v õi õlgedest, hilje m lisandusid ka laastukatused. Vani matel rehielamutel polnud aknaid e ga korstnaid se et õttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. Se e lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel kül maga toodi isegi väikse mad loo mad tuppa. Põrandad olid savist, kivist v õi lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati pane ma XI X sajandi teisel poolel. M ööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, maga misase m ed, kirstud riiete hoid miseks jne.
vagu aades vainiulle. Head olid härjad , suured härjad, veel enam härjad vedasid: sada sülda sangaleppa, tuhat sülda turdapuida. *** ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rahetoast ja rehealusest. Katused olid valmistatud roost või õlgedest, laastukatused tulid hiljem. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid. Suure reheahju kütmisel oli tuba paksult suitsu täis. See lasti rehetoast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Rehetoa seinad olid paksult nõgised ja tahmased. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti toitu. Rehetoas kuivatati partel vilja jatalvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema 19. sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust:
Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati
Lauale ilmus heeringas. Kadusid toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakati nimetama supiks. Aedviljadest: Naerised, hiljem kaalikad ja hapukapsaid kasvatati kõige enam. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. 19. saj. levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Kõrvale võeti soolasilku ja või kasteti kartul silgusoolavette. Kartuleid keedeti koorega, kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest: Kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu.
Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti.
ühtlase nimetissõrme paksuse kihina põrandale või kastidesse. Niiskuse hoidmiseks kaeti linnased pealt kinni. Idanemisel tuli jälgida, et ruumis liiga soojaks ei läheks ning vajadusel ruumi tuulutada või linnasekihti kasta. Sõltuvalt tingimustest kulus odra idanemisele 6 - 8 ööpäeva. Tekkinud juurte tõttu oli vili nüüd jäänud panka ja tuli lahti hõõruda, mis oli enamasti laste tööks. Linnased kuivatati kas rehetoas parsile asetatud põhul või laudadel, reheahju peal kastides või nõrgalt köetud reheahjus. Soojal ajal võidi seda teha ka lihtsalt õues päikse käes. Väljas kuivanud linnased tuli küll hiljem pisut üle kuivatada, sest jahvatamisele minev tera pidi olema nii kuiv, et "paukus" hamba all. Jälgiti ka seda, et temperatuur ei oleks liiga kõrge. Kuivatatud linnastelt tuli eemaldada juured, milleks kas lihtsalt hõõruti teri käte vahel või kasutati erilisi abiseadmeid. Hästi kuivanud ja puhastatud linnastel säilisid pikka aega
Pätsi ei tohtinud panna lauale lõigatud ots ukse pool. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti. Võõrale leiba andes, lõigati leival otsad ära. Kui oma pere sõi, anti leivanukid tütarlapsele, et tal kasvaks ilusad rinnad. Leivapätsi ei võinud lauale selili panna, kuna siis võis pereema ära surra. Paljudes peredes lõikas peremees ise leiba. Kartul ja soolasilk Kartul kodunes ülemöödunud sajandi keskel. Taludes söödi reheahju tuhasel põrandal küpsetatud kartuleid. Küpsed kartulid pandi sõela või mati sisse, õues puhuti kartulitelt tuhk pealt ja pandi sama nõuga lauale. Kõrvale söödi soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Tagakambris söödi jõukamades peredes paksupiima, mis oli koorega segatud, või pandi kartulile võid peale. Perelauale seda ei pandud. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu oli soola lisatud. Tagakambri jaoks panndi pannile lihalõike. Koorituid
luulesüsteemi, millesse Kangro ühelt poolt siseneb, millest teiselt poolt juba välja igatseb. Siin tuleb piirduda vaid viitega ,,Reheahjule" kui sammule süsteemist välja, rahvuslikule psüühikale vastuvõetavamatesse, ,,soojematesse" kihtidesse. Hoolimata näilisest mängulisusest, on Kangro seda algusest lõpuni tajunud olulise, tõsise ja vastutusrikka ülesandena, mis aga seni ei ole täielikult täidetud. Või teisiti öeldes Kangro on esmajoones ,,Reheahju" Kangro ja alles siis jääb üle vaadata, mis muud veel. Kuid ta ei ole kunagi olnud oma teel üksi. Paradoksaalne küll, mida olulisem ja rahvuslikum on Kangro sõnum, seda vähem on ta kommunikatiivne, harjumus- ja suurepärane; mida uuem paik, kuhu Kangro astub, seda vähem austatud või isegi seda enam unustatud. Loojale eneselegi tekivad kahtlushetked tema poolt nähtud ,,väljapoole meie harilikku tegevuspiirkonda" jääva uue olemuse suhtes,
Ameerika kodusõda puuvilla toomine kadus, hinda läks jälle lina. Lõuna-Eesti kahkjad mullad olid head linakasvatuseks. Eestimaal lina nii hästi ei kasva ning võsamaade näol maareservi pole, siis linakasvatus oli tagasihoidlikum pigem oli sissetulekuallikaks kartulikasvatus. Lisaks eramõisatele olid olemas ka kroonumõisad ehk riigile kuuluvad mõisad. Eestis oli neid vähe. Peamiselt olid need Liivimaal. Muutused elumajades Hakati ehitama majadele korstnaid. Tihtipeale tehti reheahju juurde eraldi pliit. Natuke edasi, siis hakati ehitama kambritega kokku eraldi kööke. Kambrid, kui tulid korsnad, tulid juurde ka küttekolded kambrid olid varasemalt vaid suveperioodiks. Saekaatrid levisid hakati taluehituses kasutama ka rohkem laudmaterjali. Hoolimata sellest, et laudvoodrit peale pandi, enamasti seda ei viimistletud (kui kasutati, siis ookervärvi). Hoonete värvimine EV perioodist. Lõuna-Eesti talude ilmet muutis oluliselt see, et levima hakkas
pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti Elin Palumäe SR13 niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. · Maitseained Maitseainetena kasutati soola, mett, köömneid, kadakamarju ja sinepit. Maitsetaimedena ehk ürtidena (piparmünti, pune, majoraani ehk vorstirohi, rohelist sibulat, tilli jne). 3. Kirjelda lähemalt järgnevaid rahvakalendritähtpäevi (kuupäev, mis traditsioonid, töökeeleelud, -käsu, uskumused, toidud) · Paastumaarjapäev 25
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja
o Eri eestlasliku maailma o Vili on toit, andis elu o Volkonski:mis hoiab meid siin maal kinni? Vallak-suur reheahi See on oma, me ei saa kaugele minna Bernhard Kangro juhtis rootsis pagulaselu, kultuuri Luuletus: ,,Ajatu mälestus"- mina olen reheahi, reheahi on muudetud müüdiks, mida reheahi tunnetab? Ajatut mälestust, ühendab põlvkondi. Ajatu. Sügisball: minevikuta ja tulevikuta inimesed. Polnud reheahju Kolhoosis suur põld ja kortermaja- polnud ka reheahju, et lõhkuda minevikku, et kasvatada sotsialismi inimesi. FRIEDEBERT TUGLAS(1886-1971) · Lõuna-Eestis sündinud. · Mõisateenistujate perest · Sai hea hariduse, käis Hugo Treffneri koolis aga seal õppimisest ei tulnud midagi välja · Lipitses kõigiga, et oma rada ajada · 1905 oli Tallinna uuel turul Sandarmite ülestõus rahva vastu
„kaunistus“, vaid laiemas mõttes kogu loomingulise mõtlemise mehhanism, kitsamalt aga narratiivi paisutamise ja idee kontseptualiseerimise vahend. Suure Halli (tähistab justkui vabat vangi, sotsiaalpsühholoogiline ilming) kui sisepaguluse kujund Juhan Smuulil. Tiigri kujund Helga Nõu romaanis „Tiiger, tiiger“ (pagulane rootsist tunnebki, et teda kohe kohe võidakse rünnata; Eesti kui Tiigrimaa). Suure reheahju kujund Vallaku „Maanaises“ Puu kujund Jüri Ehlvesti novellikogus „Taevatrepp“ Nukkunud tõuk kui arhetüüpne kujund Helbemäe „Ohvrilaevas“ Sümbol kirjandustekstis (sümbolianalüüs) Sümboolsel viisil võib tõlgendada peakirja, aega, kohta, sündmust, tegelast, sõna, lauset jm. „Kevade“ (teos) – mitte ainult Arno lugu, vaid ka eestlaste lugu; kevade kui elutsükli algus, noorus. Paunvere (paik) – kogu Eesti külaühiskonna mudel.
Vahel oli ta küll mõelnud, et poleks paha naine majja tuua, kuid õigest pealehakkamisest jäi puudu ja pealegi ei osanud ta külatüdrukute hulgast seda õiget välja valida. Kui mõni nagu hakkaski pisut meeldima, siis jõudis keegi teine oma kosjadega ikka ette.“ (lk. 74)Hans tahtis ennast ohverdada, et päästa teisi, eelkõige mõisapreilit, katkust. Ta võttis juba vastu otsuse, et kui katk tuleb, siis tõmbab ta katku koos enesega kuuma reheahju, kuid Hans oli pigem mees, kes mõtles suurelt, aga ei teostanud ikkagi midagi, seda saab järeldada ka sellest, et kui katk tuppa astus, siis Hans ei julgenud katku kinni võtta vaid jäi tardunult omale kohale seisma. (lk. 103-104 ja lk. 106). Hans polnud just kõige nutikam, ta üritas Vanapaganat petta sõstardega, nagu seda tegi Rehepapp, kuid ta jäi vanapaganale vahele ning pidi loovutama kolm tilka verd ja sellega müüs oma hinge Vanapaganale
19.saj muudeti kamber soojaks suitsuvabaks klaasakendega eluruumiks. Algul ehitati sinna reheahjust köetav soojamüür. Elu rehielamus oli tsükliline. Sügisel pärast viljalõikust viidi kogu kraam rehepeksuajaks toast välja ja hakati vilja kuivatama. Pärast rehtesid puhastati tuba tahmast ja tolmust ning seati elamiseks korda. Talvel elas ja töötas kogu pere soojas rehetoas. Põhja-Eestis sisemaal, kus saunu polnud viheldi ja pesti laupäeviti reheahju peal. Külmaga pidid ka loomad rehetuppa ära mahtuma, kukk ja kanad olid harilikult tubased (kanatool võrega eraldatud ruum). Ka vastsündinud põrsaid ja tallest ja vasikaid toodi tuppa. Isegi poegivaid lambaid ja lüpsmasaanud lehmi, rääkimata haigetest loomadest. Soojade ilmadega leidsid noored magamise õuehoonetes, tüdrukud aidas, poisid lakas, täiskasvanud kambris. Rehielamu kõrval on Eesti äärealadel tuntud ka ürgne suitsutuba
rütmiga, liikudes aktsentueeriva süsteemi ja vabavärsi suunas. Ta pages Rootsi, kus avaldatud 14 uudiskogus on arendanud oma luule motiivistiku rikkalikes variatsioonides välja. Sünnimaa pildid, eriti Võrumaa vaated ja Tartu muljed esinevad kord mäletuslikus pühapäevapaistes, kord nostalgilises kaotatud maa tunded või üksikasjalikult väljajoonistatud deskriptiivsuses või sümboolsete fantaasiarikaste kujutlusmaastikena, mis mõnel puhul võivad meenutada „Reheahju“ unenäopildistikku, teisalt segunevad Skåne loodusega. Sisemine ühtlustunne on nii katkematu, et viimases kogus jõuab kirjanik lüürilise enesesugestioonini. Pärast III kogu on Kangro luulesse sugenenud jätkuvalt ajalaululist elementi, esialgu sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline
19. saj I poolel suuri muutusi ei toimunud: rehetare, täis suitsu, enamasti aknaid polnud, rehetuba oli ainuke köetav tuba. Sajandi teisel poolel püüti tuba vabastada suitsust, juurde tekkisid külmad kambrid, mis polnud köetavad, kuid nendes sai suvel elada. Hiljem hakati rehetoa ahju seina teisele poole soojasein, mille abil sai soojana hoida ka teisi tube. Hiljem hakati majadele ehitama ka korstnaid (see arenes väga vaevaliselt: 40-datel hakati ehitama, massilisemaks muutus 70-datel). Reheahju kõrvale või ette tehti eraldi koht, millel sai toitu valmistada. Hiljem hakati seda ka seinaga eraldama, ning sellest kasvas välja eraldi köök. 19. saj lõpul hakati ehitama uusi eraldiseisvaid talumajasid (talupojad nimetasid neid häärberiteks). Ruumid olid suuremad ja moodsamad. Võeti kasutusele uued ehitamis- ja viimistlusvormid. Lautasid hakati laialdasemalt kasutama. Ehitati laudpõrandaid ja laudseinu (ennekõike kambritesse). Laudvoodrit hakati 19. saj lõpul 20
Reheahi on siis elualus. Volkonski ütles, et tema ei tea millega Eesti kinni hoiab, kui ei toida ja ema hooleta jättis, siis Peet ütleb et see mis meid kinni hoiab on suur reheahi. Eesti on ainuke koht, kus me oleme omad, mujal võõras. Bernard Kangro on teinud suurest reheahjust müüdi. Ber oli luuletaja, paguluses Rootsis, luuletus ,,Ajatu mälestus" kuidas tunneb ennast reheahi, kannab ajatut mälestust endas, reheahi asi mis ühendab erinevaid põlvi. Sügisballis polnud reheahju, kohta mis rahvast ühendab, neil polnud minevikku ja ka tuleviku mitte, sest korterit on lihtne müüa, aga talu, kus vanavanemad on elanud emotsioonitult ei müü. Karl Ristikivi (1912 1977) Eesti proosa paguluses. Paguluses kirjutatud on vanas kinni, tagasi vaatav, kinni selles mis Eestisse maha jäi. Inimesed elasid nagu kohvrite otsas, ootasid, millal Eesti vabaks saab, et tagasi tulla. Kui Karl oleks jäänud Eestisse ja poleks II maailmasõda tulnud, oleks ta teine Tammsaare
Näiteks Pärnumaal nimetati kuuse juurpuud kambakaks, lõuna-eesti murretes juguks. Kase juurpuid peeti väga väärtuslikuks selletõttu, et nendest sai teha hobuse range. Rangipuude leidmise muutis eriti keeruliseks see, et selleks oli vaja kokku saada kaks omavahel täpselt sobituvat ja sümmeetrilist juurpuud. Puude okste kasutamine vanarahva poolt oli äärmiselt mitmekesine. Eriti mitmekülgselt pruugiti kase oksi. Kasekubusid peeti parimaks tulematerjaliks reheahju jaoks. Raagus kaseokstest valmistati luudasid. Suvised luuad valmistati kevadel, talvised sügisel. Keskele paiguti veidi pikemad ja servadesse lühemad oksad. Oksad tõmmati kinni pajuvitsaga ( Loorits, 1940). Lehtedega kaseokstest valmistati saunavihtu. Saunavihad püüti kogu aasta jaoks valmis teha jaanipäeva paiku. Siis olid lehed kasvanud juba täissuuruseni, kuid olid veel kevadiselt pehmed ja lõhnavad. Vihtu lõigati maharaiutud puudelt, kuid vahel ka noortelt kasvavatelt puudelt.
kaalikas ja kapsas; porgand, sibul, pastinaak, rõigas, redis, petersell (16.-17. sajandil); kurk; kartul, peet, kõrvits (19. sajandi algupoolel, so 200 aastat tagasi); tomat ja paprika (20. sajandi algul). Üheks köögiviljatoiduks eestlaste laual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati. Keedeti hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube ning läätsi ka keedeti. Neist tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid küpsetati reheahju tuhasel põrandal või keedeti koorega. 277 Peamine kartulikõrvane oli silk. Foto lk. 150 – 10.4. Silk Foto 10.2. Silk Söödi ka teisi magevee- ja merekalu. Kõige rohkem kasutati toiduks räime. Värsket kala said enam süüa ranna-aladel elavad pered. Sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti ja küpsetati
annaabi.ee 
