inimesed targemaks ega korda eelmiste generatsioonide vigu. Piibli Metuusala elas 300-aastaseks niisiis, tagasi Metuusala juurde. "Püha Johannat" peavad mitmed Shaw biograafid tema sedöövriks. See on teos Orleans`i neitsist, ajaloolistele dokumentidele rajatud suurepäraselt avar pilt sellest epohhist. Draama ideeks paistab olevat suure inimese üksindus. Autor nagu püüaks näidata, kuidas inimkond oma geeniuste ja pühakutega nende eluajal ringi käib, kuidas ta neid hiljem rehabiliteerib ja kui kurvalt naeruväärne see rehabiliteerimine tegelikult on. Bernard Shaw ei armastanud reisida, kuna see viis teda töö juurest eemale. Et talle mõningatki puhkust peale sundida, veenis ta naine teda pikemat reisi ette võtma. Kolmekümnendad aastad olid Shaw`le reisimise ja uute muljete kogumise aastad. Nendel aastatel käis Shaw koos abikaasaga Venemaal, Jaapanis, Austraalias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas jm. Shaw hilisema perioodi näidenditest väärib esiletõstmist "Õunakäru"
lähenemisega, kuid Tairov ei olnud nõus Meierholdi lavastamismeetoditega. Tairov jõudis ka peagi sümbolistliku teatri eituseni: kui naturalistlik teater allutab näitleja kirjandusele, siis sümbolistlik maalikunstile. Aga Tairov oli igasuguse allutamise vastu ja ta astus välja näitlejameisterlikkuse ja teatri iseseisvuse eest. Ka tema räägib stiliseeritusest ja kujulikkusest. Tairov peab silmas, et laval ei tohiks olla ainult kunstiline vorm, vaid peab olema täidetud elava sisuga. Ta rehabiliteerib psühholoogia teatris, aga see on teistsugune kui varem. Laval on külmad, traagilised emotsioonid. Tuleb välja kolmanda suuna iseloom: tinglik vorm, mis on ühendatud teravdatult psühholoogilise sisuga. 1912 töötab Riias Vene Draamateatris, aga antisemiitlike rünnakute tõttu astus luteri usku. 1914 rajas Moskva Kammerteatri koos oma abikaasa, näitlejanna Alissa Kooneniga. See suleti 1950, kuna ei vastanud sotsialismi nõuetele
annaabi.ee 
