Trigonomeetria ajalugu
Mülleri töös ei ole
siinus ikka veel suhe vaid kindla pikkusega lõik nagu hindudel.[3] Oleme vaadelnud juba
siinuse ja tangensi teket, aga kas on midagi teada koosinusest? Väga sageli kasutati nurga
täiendusnurga siinust, st (vt. joonis 3.3). Selle ajani ei olnud keegi veel antud suurusele
leidnud sobivat nime. Kutsuti seda lihtsalt sinus complementi ehk „täienduse siinuseks“.
Järgmiseks sajandiks oli sinus complementist saanud co. sinus ja lõpuks cosinus.[3]
Regiomontanuse tööd avaldasid suurt mõju trigonomeetria arengule. Järgneva kümnendi
jooksul ilmus palju samateemalisi töid. George Joachim Rheticus (1514–1574) selgitas,
kuidas on võimalik siinust ja teisi funktsioone defineerida ainult täisnurkset kolmnurka
kasutades. Thomas Fincke (1561–1613) leiutas sõnad tangens ja seekans. Palju ilmus lihtsalt
Regiomontanuse tööde ümbertöötlusi, kuni lõpuks tuli läbimurre Bartholomeo Pitiscuse
(1561–1613) tööga.[3] Joonis 3
annaabi.ee 
