Kultuurilugude semiootikast
selleta ei ole võimalik midagi esitada ning narratiivi loojana võidab alati see, kellel on parem,
sügavam ja maailma suhtes avatum refleksiivsus. Refleksiivsus sisaldab ka empaatiavõimet kust
see mujalt ikka tuleb see on sisemine võime nähtusi tajuda, asju tajuda, kunsti tajuda ja
mõtestada... nähes märke, mida looja on meile esitanud, püüame tunnetada millist koodi ta on
kasutanud, kuidas on oma loomingu konstrueerinud nii, et see räägiks meile loo. Seega, narratiiv
põhineb refleksiivsusel, ühelt poolt, ja teiselt poolt põhineb see konstruktsioonil. See, kui me kõik
nähtused, faktid ja asjad kõrvuti ritta paneme, et moodustuks tervik, siis esiteks me oleme need
reflekteerinud (ehk teinud refleksiivse, tunnetusliku valiku); ja viis kuidas me need kokku paneme,
on konstruktsioon. Ühesõnaga, narratiiv, mis tundub nii lihtne, on refleksiivne konstruktsioon.
Selleks, et inimene, kui ta tahab midagi lugeda, vaadata ja tõlgendada, peab ta üles leidma koodid,
annaabi.ee 
