Kilpkonnad Sissejuhatus Kilpkonnad on kõva kilprüüga roomajad. Kilpkonni on umbes 250 liiki. Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, aidates ka maskeeruda. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad servad, millega saab toidupalasid lahti rebida.Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid. Nende elupaigad on väga mitmekesised kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed.Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahel ka lehtedesse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. Kilpkonnad elavad kaua, tavaliselt 90-150 aastaseks kuid suured maakilpkonnad aga 200 aastaseks.
Kilpkonnad Kilpkonnalised on kõige vanem tänapäevani säilinud roomajate rühm. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata. Tänapäeval on kilpkonni umbes 250 liiki. Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, olles ka ,,maskeerumisülikonnaks''. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad ääred, millega saab toidupalasid lahti rebida. Enamik elutseb troopikas ja lähistroopikas.
Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks. Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste
Maismaa kilpkonn Iseloomulikud tunnused Nende keha kaitseb kilprüü Silmad on hästi arenenud Maitsmine, haistmine ja kompimine on samuti teravad Tugevad küünistega jäsemed Suurimad kaaluvad kuni 450kg Elavad kuni 80-150 aastat Iseloomulikud tunnused Enamikul kilpkonnadel ei ole hambaid. Selle asemel on neil lõugadel teravad servad Maismaa kilpkonnadel on kõrge ja kumer kilp Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbikestega Elupaigad Galapagose saartel Maismaal Toitumine, paljunemine Söövad heina, lehti, lilli Paljunevad munemise teel, nad matavad munad mulla või liiva alla Pesitsushooajal muneb enamik liike kaks või enam munakurna, milles on kuni 100 muna Kaitsekohastumused Värvus vastab ümbruskonnale Ohu korral tõmbab oma jalad ja pea kilbi alla
Nende koor oli suurimaks kaitseks kõigis evolutsiooni etappides. Nende täpset esivanemat on vaidlustatud mitmeid kordi. Alguses usuti, et nad on ainsad evolutsioonilise klassi Anapsida ellujäänu haru. Hiljem aga leiti, et kilpkonnalised on krokodillide ja lindude päritoluga (Archosauria). See paigutus näitav, et kilpkonnalised on kaotanud kaelapikkuse tunnused, sest neil on anapsiidilaadne kolju. PILDID II ÖKOLOOGIA JA AJALUGU Kuigi paljud kilpkonnad veedavad suurel hulgal oma elusid vee all, siis kõik peavad korrapäraste ajavahemike tagant tõusma veepinnale, et kopse täita hapnikuga. Samuti on nad võimelised veetma enamus või täielikult enda elu maapinnal. Nagu teistel roomajatel on ka kilpkonnalistel kergelt pehmed ja nahkjased munad. Suurimate liikide munad on sfäärilised, kuid enamikel on need piklikud. Mõndadel liikidel määrab temperatuur, kas muna areneb naissoost või meessoost isikuks
vähilaadsed, hüdraloomad, korallid. Kõike seda leidub rannikuvetest, kus nad viibivad peamiselt. http://www.seeturtles.org/1894/what-sea-turtles-eat.html KOHASTUMUSED ELUKS VEES Merikilpkonnad on head ujujad. Paremaks liikumiseks vees on neil lame ja suhteliselt kerge voolujooneline kilp. Esijäsemed on arenenud pikkadeks loibadeks. Maapinnal seevastu on nad aeglased ja kaitsetud. Kilpkonnad on ka head sukeldujad. Siinkohal on oluline mainida et merikilpkonnad hingavad kopsudega nagu kõik ülejäänud roomajad. Paljud kohastumised võimaldavad vee all ilma hingamata olla tunde. Esiteks on nad ektotermsed. See tähendab, et nende kehatemperatuur sõltub väliskeskonnast ja nad ei pea energiat kulutama keha soojuse hoidmseks, seda saab kasutada lihastööks. Roheline merikilpkonn võib vee all olla kuni viis tundi. Südametöö aeglustatakse, vahel isegi 9 minutilise vahega löökide vahel, et energiat kokku hoida.
Lisa. Merikilpkonna tunnused. On voolujooneline ovaalne sarvkilbistega kaetud kilprüü. Loivad ei mahu kilbi sisse, kael mahub osaliselt. Selja-ja kõhukilp on omavahel ühendatud. Eesloivad on tagumistest pikemad. Loibadel on 2 nüri küünist. Kilprüü kuni 1 meeter pikk. Seljakilp on punakaspruun. Merikilpkonna toit. Nad söövad kalu ja selgrootuid. Söögiks on ka krabid,limused ja mõned veetaimed. Kilpkonnad suudavad olla väga kaua ilma toiduta. Mõned liigid ei liigu kiiresti ja seetõttu nad ei saa oma saaki püüda. Merikilpkonna levik. Kilpkonni leidub troopilistes meredes. Nad on levinud Nõukogude Liidu vetes. Neid võib kohata Barentsi meres,Kaug-Ida Peeter Suure lahe ning Musta mere edelarannikul. Merikilpkonnade pesitsemispaigad. Merikilpkonna pesitsemispaigad on laiali paisutatud mööda paljude saarte
Merikilpkonna toit. Ø Nad söövad kalu ja Muutke teksti laade selgrootuid. Teine tase Kolmas tase Ø Söögiks on ka Neljas tase krabid,limused ja mõned Viies tase veetaimed. Ø Kilpkonnad suudavad olla väga kaua ilma toiduta. Ø Mõned liigid ei liigu kiiresti ja seetõttu nad ei saa oma saaki püüda. Merikilpkonna levik. Ø Kilpkonni leidub Muutke teksti laade troopilistes Teine tase meredes. Kolmas tase Ø Nad on levinud Neljas tase
Kilpkonnad on kõigusoojased loomad ja päikese käes soojendades tõstavad nad oma kehatemperatuuri. TOITUMINE Punatriip-kilpkonnad on kõigesööjad, kuid vanaloomad eelistavad siiski tselluloosirikkaid veetaimi. Nad püüavad ka väikesi loomi, näiteks limuseid, ussikesi, väiksemaid kalu ja veeputukaid ning neelavad nad tervelt alla. Nagu teistelgi sookilpkonnaliikidel, puuduvad ka punatriip-kilpkonnal hambad. Kui toidupala on liiga suur, hoiab kilpkonn seda lõugadega kinni ja rebib eesjäsemetel paiknevate küüniste abil tükkideks. Närimiseks kasutab ta sarvjate lõugade teravaid servi. PALJUNEMINE Kui kevadel temperatuur piisaval määral tõuseb, on kilpkonnad paaritumiseks valmis. Isasloom vehib emase ees oma eesjäsemete pikkade küünistega, see "tants" kuulub pulmarituaali juurde. Küünised aitavad isasel samuti paaritumisest huvitatud emase kilbist tugevasti kinni haarata. Suve hakul otsib emasloom munemiseks hoolikalt valitud koha
1. Sissejuhatus Merikilpkonni(superfamily Chelonioidea) on maailmas 7 eri liiki(Caretta caretta, Chelonia mydas, Eretmochelys imbricta, Lepdochelys kempi, L. Olivacea, Natator depressus, Dermochelys coriacea). Merikilpkonnad on suured, hapniku hingavad, ühed maailma vanimad roomajad, kes elasid juba dinosauruste ajastul, umbes 110 miljonit aastat tagasi. Peamiselt eksisteerivad merikilpkonnad troopilistel ja subtroopilistel ookeanivetel. Neid võib kohata Barentsi meres, Kaug-Ida Peeter Suure lahe ning Musta mere edelarannikul. Kõik merikilpkonnade liigid on pika elueaga. Liigist olenevalt võivad nad elada 80-150 aastaseks. Merikilpkonnade suurus varieerub vastavalt liigile. Kui tuua võrduseks emasloom ja isasloom, siis erilist suuruse vahet ei täheldata, küll aga eri liigid varieeruvad eri pikkusele ja kaalule
Juttselg-kärnkonn ehk kõre elab vaid Eesti lääneosas. Sabakonnalistel on väike pea ja sale nelja jäsemega kere, mis lõpeb pika mõlaja sabaga. Nad arenevad ka moondega. Kahepaiksetel on oluline koht toiduahelates. Roomajad on sarvsoomustega loomad. Nad on soojalembesed loomad, kes elavad valdavalt maismaal. Mõned neist elutsevad vees. Nad on kõigusoojased nagu kahepaiksedki. Roomajate hulka kuuluvad sisalikud, maod, krokodillid ja kilpkonnad. Eestis elavatest roomajatest on kõige tavalisem arusisalik. Arusisalikul on väike pea ning pikk ja sale kere. Erinevalt kahepaiksetest on roomajatel kael. Sisalike nahk on kuiv, nahapinda katavad väiksed sarvainest soomused. Kuna sarvkate takistab looma kasvamist, vahetavad roomajad nahka. Roomajate kolju on ühendatud selgrooga mitme kaelalüli abil. Roomajate pea on liikuvam kui kahepaiksetel, nad saavad seda ka pöörata. Selgroolülidele kinnituvad roided, mis kaitsevad siseelundeid
5.Milline luuline moodustis on roomajatel siseelundite kaitseks? Nimeta veel üks ülessanne, mida see täidab. V:Roided, 6.Missuguse kujuga on sisaliku ja mao keel? Mis on keele ülessanne? V: Keel on kaheharuline ja sellega nad maitsevad, kombivad maad või mingit objekti 7.Millised meeled on sisalikul tähtsad toidu otsimisel? V: Haistmismeel, nägemismeel ja maitsmismeel ka 8.Miks ei saa roomajad hingata naha abil? V:sest kuiva naha abil ei ole hingamine võimalik.Nad on nii arenenud et kopsudest piisab elutegevuseks. PTK. 12 1. Loetle peamised roomajate rühmad. Iseloomusta neid. V: Sisalikud, maod, krokodillid ja kilpkonnad. Nad on kõigusoojased soojalembesed loomad, kuid ei talu väga kõrget temperatuuri, kes elavad maismaal ja mõned liigid ka vees. nad liiguvad jäsemete abil või siueldes , osal neist pole jäsemeid. 2. Võrdle kilpkonna ja krokodilli välimust ning leia erinevused.
............lk 5 "Toitumine" ................... lk 6 "Ajalugu"- ........................lk 7 "Sigimine"- ......................lk 8 Pildid- ...........................lk 9-10 Üldiselt Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) on lamekilpkonlaste sugukonda ja sookilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn. Kaugetel aegadel, mil ilm oli Eesti alal soojem, elasid siin ka sookilpkonnad. Viimane teade selle loomakese leiu kohta jääb siiski sajandi taha. Ent nüüd on ta Setomaal end jälle näidanud. Levila Praegune levila. Ebakindlate andmete tõttu on sookilpkonna praegusaegset levikut raske kindlaks teha, kuid tuginedes eri raamatute andmetele, võib mingi pildi siiski saada. Tundub, et Euroopas elab ta kõikjal peale Briti saarte ja Skandinaavia. Meid
Tema keha pikkus on kuni 1,6 m, saba pikkus 1 m. Isaste loomade kaal on ligikaudu 90kg, aga emastel umbes 30 kg. Punane hiidkänguru on võimeline arendama kiirust kuni 65 km/h, mõnede mõõdetud hüpete pikkus oli aga isegi 12 meetrit. Kängurulased on üksteisega väga sarnased. Paljudel känguruliikidel on seljas tihe hallikaspruunikas karvastik. (Parish 2005:39) Punakael- vallabi on keskmise suurusega känguruliik. Tal on hästi tihe karvatik, mis, nagu nimigi ütleb, on peas, kaelal ja õlgadel roostevärvi. (Parish 2005:41) Macropus parryi saba on pikem ja peenem kui teistel kängurutel. See aitab loomal tasakaalu hoida, kui ta mööda Austraalia rohumaid toitu otsides ringi hüppab. Ingliskeelsetes maades on selle känguru nimeks ,,whiptail wallaby" (eesti.k. piitssaba vallabi). Austraalia mägedes elavad osavad ja vilkad kaljukängurud. Nad ronivad vaevata mööda järske nõlvu ning ületavad kindlalt ka mitme meetri laiuseid kuristikke. Kaljukänguru
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
