Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
viimasest tulenes selle käsituse jaoks aga empiirilise tunnetuse väheväärtuslikkus mõtlemise
jaoks. Kant oma õpetusega ajast ja ruumist kui “puhastest kaemustest”, meelelisuse
aprioorsetest vormidest muudab seda traditsioonilist väärtusorientatsiooni, tehes näiteks aja-
problemaatika järgneva filosoofia jaoks üheks keskseks teemaks. Tema käsitluse kohaselt
kujutavad ajalisus ja ruumilisus mitte üksnes meelelisuse eripära, vaid ka selle
redutseerimatut iseseisvust mõtlemise suhtes.
Meelelisus on tunnetuse teine “allikas”, kuid mitte vähemoluline allikas kui mõtlemine. Selle
teiselaadsus ilmneb selles, et (1) ruum ja aeg ei ole mõistetes lõplikult haaratavad. Sellised
parameetrid nagu parem ja vasak, ülal ja all, ees ja taga on üksnes kaemuses, “intuitiivselt”
eristatavad ning sama kehtib ka varasema ja hilisema kohta. Ruum ja aeg on (2) ka
“olemuslikult ühtsed”