nii vares, lõoke või mis tahes lind, keda "pühaks" peetakse. Pärnu ja Läänemaa rannakihelkondades tõuseb see lind merest ja laulu ühes arenduses väidetakse ta olevat sündinud saarel kasvava õunapuu viljast, mille tuul vette raputab (kajastus kosmilisest viljapuust?). Need motiivid on tähelepanuväärsed, kuna ääretu ürgookean on paljude rahvaste loomislugude lähtepilt (esineb Piibliski) ning seob vastavat eesti laulu ka teiste läänemeresoome redaktsioonidega. Kui eesti lind muneb oma munad veest leitud mättale (hiljemalt ka karjamaa või koppel), siis karjala lauludes valib lind enamasti pesapaigaks meres ujuva Väinamoise veest välja ulatuva põlve, ingeri lugudes valib lind mätta, saare või sootuks laeva. Egiptuse mütoloogias kosmiline muna, India maailmamuna, Tiibeti kosmogoonias esinev muna, Okeaania ja Austraalia saarestike munamüüdid - kõik need kinnitavad, et muna
odavas meelitamises, tema muusikas nähti labaste valsikeste, traagiliste masurkade, sõdurimarsside ja operetigaloppide nõmedat segu. Tegelikult ei maksnud helilooja väikekodanlikule mentaliteedile vähimatki lõivu ega nivelleerinud meisterlikkuse taset mitte kunagi. Vastupidi. Erakordse loomingulise sirgjoonelisusega, taunides kompromisse ja järeleandmisi, võitles Verdi ebaõnnestumiste ja tsensorite omavoli vastu, kinnitades oma äärmist nõudlikkust mitmete ooperite uute redaktsioonidega ("Macbethi", "Simone Boccanegra" ja "Don Carlose" uued variandid valmisid 18, 24 ja 17 aastat esiettekandest hiljem). Enesekriitika ja vastutustunne jõudsid Verdi viimaseil eluaastail lausa äärmusse. Kaks aastat pärast "Falstaffi" kirjutas ülemaailmselt tunnustatud komponist kirjanik Catharina Pigorinile järgmist: "Kuna sündisin Vaesena vaeses külas, siis polnud mul võimalust saada tõelist haridust: minu käsutusse anti vilets spinett ja varsti pärast seda hakkasin kirja panema noote
annaabi.ee 
