................7 Pildid.................................................................................................................... ..........8 Kasutatud kirjandus.......................................................................................................9 2 Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on
Sisukord Lühidalt rebasest Rebase välimus ja ehitus Rebase levik Rebase liigid Rebase elupaik Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika saba ja punase kasukaga metsaloom. Rahvasuus hüütakse rebast ka reinuvaderiks ja kanavargaks.Vahest isegi inimese kohta öeldakse, et ta on kaval kui rebane
Audru Keskkool REBANE Uurimistöö Koostas : Juhendas : Audru 2008 Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistabelamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhilised kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punasrebase värvivariandist on saanud farmides kasvatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks. Valisin oma uurimistööks rebase sest tahtsin ta kohta rohkem teada saada ja see sissejuhatus tundus
Rebane Sissejuhatus Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82 170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 3560 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 4045 cm). Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4-5 kg, kuni 14 kg. Isased kaaluvad keskmiselt 1015% rohkem kui emased. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis
Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat. Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese arvates. Rebasele on see aga ükskõik. Vähemalt nii kaua, kui inimene ei taha rebase saba endale saada. Rebane ei roni puudel ega hüppa oksalt oksale nagu orav. Saba vajab rebane arvatavasti oma psüühilise seisundi väljendamiseks. Huntide puhul on tähele pandud, et saba erinevatel hoiakutel on kindel tähendus. Küllap on ka rebase sabal mingil määral ülesandeks edasi anda informatsiooni. Saba on suhtlemise vahend. Rebane on ka uudishimulik. Rebase uudishimu ei juhtu hoopiski mitte alati tühjast kõhust. Pigem iseloomustab uudishimu rebase väga aktiivset suhet oma ümbrusega. Uudishimu säilib rebasel ka vanemas eas ja on tema eluliselt vajalik iseloomuomadus. Rebane on levinud kogu Euraasias (v.a. Indo-Hiina) ja Põhja- Ameerikas.Rebaseid ei ole Madagaskaril, Austraalias ega Antarktises. Eestis
Tallinna Mustamäe Gümnaasium REBANE Referaat Juhendaja: Teostaja: Klass: Tallinn 2011 Sissejuhatus Foto: Terje Strazdins Valisin just rebase teema, kuna olen ka ise selle imetaja vastu huvi tundnud ning metsas teda piilumas ja pildistamas käinud. Nii palju kui olen lugenud ja kuulnud muinasjuttudest on see loom äärmiselt kaval ja uhke. Rebane on ka minu lemmik looma ja seega refereerin temast. Rebane on maailma levinuim ja arvukaim kiskja. Rebane on ka kuulus selle poolest, et kui ta satub olukorda kus saakloomadel(lindudel) puudub põgenemis võimalus, siis murrab ta maha kõik loomad(linnud) kelle kätte saab
Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebane on uudishimulik. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Rebase eluviis on öine. Jahti alustab tavaliselt õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta siiski jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Urul on alati mitu väljapääsu kuni viis, et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda.Mööda
REBANE KRISTJAN JA PATRICK VÄLIMUS. • REBANE ON KOERLASTE SUGUKONDA REBASE PEREKONDA KUULUV KISKJA. • REBANE ON VÄIKESE KOERA SUURUNE JA PIKA KOHEVA SABAGA. TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS
tõukudest, närilistest. Ta sööb madalas pesitsevate lindude mune ja poegi, konni, tigusid. Olulise osa mägra toidust moodustab taimne toit (marjad, seened, taimede juured ja teravili), seda eriti sügiseti, kui loomad koguvad endal talve üleelamiseks rasvavarusid, mis võivad moodustada 50-60% looma kehakaalust. Taliuinak kestab Eesti aladel novembrist-detsembrist veebruari-märtsini. Soojade ilmadega võivad mägrad aeg-ajalt väljaspool urge ringi käia. Lõunapool elavad mägrad ei pruugi üldse taliuinakusse jääda. Jooksuaeg on juunis-juulis, kuid loote arengus esineb latentsusperiood, ning pojad (keskmiselt 3-4 pesakonnas) sünnivad alles märtsis- aprillis. Imetamine kestab 2-3 kuud ning esimese talve veedab pesakond koos. Mägrad sigivad üle aasta. Mägra arvukust on kerge alla viia nende urusüsteemide rikkumisega nt. jättes pärast urujahti (kähriku-, rebase- ja mägrajaht) lahtikaevatud käigud kinni ajamata.
Veel sööb ta linde ning linnumune (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/fennek_siim.htm järgi). Kas tead, et... o ... nagu teisedki kõrbeeluks kohastunud imetajad, kogub fennek kehasse hädavajalikku vedelikku. Uriini eritab ta väga kontsentreeritud kujul. o ... polaarrebasel ja fennekil on ümmargused silmaavad, rebasel seevastu kitsad pilud. o ... selle ligi juures on huvitav, et ühekoos mängivad isegi täiskasvanud loomad, samas kui rebase puhul vallatlevad kutsikad. Selline tegevus näitab, et nad on väga seltsiva eluviisiga (http://www.miksike.ee/docs/referaadid/fennek_siim.htm järgi). 4 (www.flickr.com/photos/floridapfe/2101239951/) FENNEK KODULOOMANA Fennek on tõenäoliselt ainuke rebase perekonna liik, keda saab kodus pidada, sest erinevalt näiteks punarebasest ei erita nad ebameeldivat lõhna. Olgugi et fennekid on kergesti
Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased
"REBANE JA LAPS" Mina nägin umbes kuuaega tagasi ETV2- st ilusat kogupere loodusfilmi "Rebane ja laps", mis rääkis tüdruku ja rebase uskumatust sõprusest. 10-aastane tüdruk Lila kohtab kooliteel rebast ning otsustab, et loomakesest peab saama tema sõber. Selleks, et rebane uuesti üles leida ja tema sõbraks saada näeb tüdruk kõvasti vaeva. Ta jalutab kaugel metsas ja otsib teda ohtlikes kohtadest, kus tal on keelatud käia. Ükskord eksib ta rebasega koobastes ringi uitades ära ja ei oska pärast pimedas koju minna. Öösel on metsas aga kõhe ja palju loomi, algul kardab Lila kohtavalt,
Karu ehk pruunkaru on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik. Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Laia levila tõttu eristatakse mitmeid pruunkaru alamliike, mis erinevad näiteks kasvu, kolju kuju, karvkatte värvuse ja mitme muumorfoloogilise tunnuse poolest. Rebane Rebane ehk punarebane on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskja. Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga heakuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi
Augu äärel aga kasvas puu ja selle puu otsa ehitas Rästas endale pesa.Rebane jälgis teda tükk aega august ,siis aga küsis: Rebane:Kuule rästas ,mis sa teed? Rästas:Teen pesa. Rebane:Mis sa pesaga teed? Rästas:Munen sinna mune. Rebane:Aga mis sa munadega teed? Rästas:Haun munadest pojad välja. Rebane:Kuule rästas ,kui sa mind august välja ei aita ,söön ma su pojad ära. Rästas:Ära söö vennas ,ma aitan su kohe august välja. Rästas muutus kurvaks ,jäi mõttesse ,kuidas saaks Rebase august välja.Siis hakkas ta metsas ringi lendama ,korjas oksakesi ja raage nind loopis need auku.Loopis seni ,kuni Rebane august välja ronib.Rästas arvas ,et Rebane jookseb minema ,kuid võta näpust!Rebane heitis puu alla pikali ja ütles: Rebane:Kuule rästas ,kas sa aitasid mu august välja? Rästas:Aitasin küll. Rebane:Nüüd aga anna mulle süüa ,muidu söön ma su pojad ära. Räästas muutus kurvaks ,jäi mõttesse ,kuidas saaks Rebasele toitu muretseda
urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud esemetel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel. Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel. See võimaldab vähendada energiakulu kehatemperatuuri hoidmisele. Mitmekesi koos on nad kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid, kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused. 7 8 Kasutatud kirjandus 1. Miksike. [http://www.miksike.ee/docs/referaadid/fennek_siim.htm] (02.04.2011) 2. Vikipeedia. [http://et.wikipedia.org/wiki/Fennek] (02.04.2011)
Ajavad koerad, hagijad (vene, vene laiguline, eesti ja soome hagijas) Hagijad on loodud ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega, mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil. Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab
võrdne 10 mehe kaaluga.Valgejänese kohta: Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus, väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias, ta sööb oma toitu kaks korda. Karu kohta: Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval, päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata, karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Rebase kohta : Elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest, ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks.Väga hvitav oli referaati teha. 6
Rebasel aga lihamaik suus, otsustas nüüd surnut teeselda, et vares enda ligi meelitada ja ära süüa. Rebane lamas nii kuus nädalat, aga vares ei läinud tema juurde. Lõpuks kui pehkinud karva lõhn tuli, otsustas vares vaatama minna, aga mitte lõugade juurde vaid tagumise jala juurde. Ta lõi kõigest jõust rebasele nokaga varba vahele. Rebane kargas püsti ja arvas, et vares raius tal jala maha, ning pistis metsa poole jooksu. Vares laks poegade juurde tagasi ega mõelnud enam kunagi rebase sõnu uskuda. 7.Kust sai rebane Reinuvaderi nime Saunamehe naisele sündis laps ja talle hakati nime andma. Selleks aga oli vaja vadereid. Läks siis küsima peremehe käest,kas too ei ole nõus ta lapsele vaderiks hakkama. Peremees vastu. Ka sulane ei julgenud vaderik hakata kartes peremehe pahameelt.Kõmpis taat kurval meelel kodu poole tagasi-ilma vaderiteta jääb ju laps nimeta. Järsku aga näeb, et rebane kõnnib mööda teed. Viimases hädas palub rebast vaderiks. Rebane oli nõus
territooriumide hulka. Karmil ja väga külmal arktilisel talvel elab rebane peaaegu täielikus pimeduses. Suvel elutseb polaarrebane õõnsustes või urgudes, mida ta küngaste jalamile, järskudele mere-või jõekallastesse kaevab. Talvel kaevab ta sügavasse lumme omavahel ühendatud keeruliste käikude süsteemi, kus elab sageli koos mitu perekondlikku seltsingut. Kõige tüüpilisemad polaarrebaste elualad on künklikud lagetundrad. Et niisuguseid paiku on tundras vähe, kasutavad rebased urgusid aastast aastasse, koguni tuhandeid aastaid. Pollarrebase territooriumi suurus võib maastiku tüübist, kliimast, eeskätt aga toiduküllusest olenevalt varieeruda. Kuigi arktilised talved on väga karmid, ei maga pollarrebane talveund. Mõned isendid liiguvad sel ajal lõuna poole, mererannikutele või põhjapoolsete metsade servale. Toitumine Polaarrebaseid on tuntud peamiselt lihasööjate loomana. Harilikult langevad nende saagiks
HUNT Sisukord: Süstemaatiline kuuluvus.............................................................................3 Leviala.........................................................................................................4 Välimus........................................................................................................4 Elupaik.........................................................................................................5 Eluviis..........................................................................................................5 Pesa ja pojad..................................................................................................6 Toidu hankimine............................................................................................7 Koht ökosüsteemis........................................................................................8
on muutunud väga haruldaseks. Nokkloom Nokkloom on ürgimetaja. Ta on tumepruun ainupiluliste seltsi kuuluv ja poolveelise eluviisiga. Nokkloom tunneb ennast vees väga hästi ja on hea ujuja. Ta nokkloomlaste sugukonna ainus liik. Nokkloom elutseb jõgede kaldaurgudes Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. Nokklooma urud paiknevad jõe kaldajärsakus ja tavaliselt puujuurte all. Urgude kogupikkus on kuni 30 meetrit. Nokkloomadel on kahte liiki urge: pesitsusurg ja puhkeurg. Uru peauks on jõe kaldal ja lisaks on urgu ka sissepääs jõest. Pesitsusurg on puhkeurust palju pikem ja kui tiine emane siseneb, suleb ta selle üleujutuse kaitseks mudaga. See on hea ka sooja hoidmiseks ja sissetungija vältimiseks. Nokkloom on kaetud tiheda karusnahaga, mille pärast seda liiki eelmisel sajandil palju kütiti. Tema karv on lühike, tihe ja pehme. Nokkloomal on kaks paari viie varbaga jäsemeid. Jalgadel on ka küünised. Varvaste vahel on tal
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus
T a n i e l Skljar 6.B *HUNT Välimus 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge Kaalub 3050 kg Saba 3550 cm pikk Enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas Terav haistmine ning kuulmine Näevad paremini kui teised koerlased Peamiselt ööloom Eluviis Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad Eesti aladel võib hunti kohata võsastikes ja rabades Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat Looduses ei ela nad kunagi nii kaua Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või pasaridena Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja
Irv.26. oktoobril 1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Noorpaari laulatus toimus Narvas Peetri kirikus. Järgmisel päeval toimus pulm edasi soomusrongis.24. veebruaril 1933 ülendati Rebane leitnandiks[2].Aastal 1935 lähetati Rebane Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. [2] Rebasele olevat maksnud teenistuskoha kaitseväes tema abikaasa Agniaga seotud juhtum. Sakala malevas oli instruktorite peamiseks ülesandeks treeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Rebase põhiline tegevusala oli laskealase töö juhendamine. Igal aastal korraldas ta 5060 võistlust, sealhulgas Kaitseliidu esivõistlusi, kohtumisi malevkondade ja teiste Eesti malevate vahel, sageli ka Läti meeskondadega.Rebane oli üks maleva parimaid täpsuslaskureid. Ohvitseride võistluses täiskaliibrilisest püssist lastes oli ta 1937. aastal 130 silmaga esimene ja lahinglaskmises 284 silmaga kolmas. 1938. aastal oli ta küttide võistlusel täiskaliibrilisest püssist
Eesti imetajad Arvestus 17.12.2014 1. Eesti imetajad üldiselt 1a. Kui palju on Eestis imetajaid? Eestis elab 65 liiki imetajaid. Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga. 2. Eesti imetajate iseloomustus Metskits - Capreolus Sihvakas keha, peened jalad ja sale keha. Saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka r
Eesti sisalikud ARUSISALIK Arusisalik on 3 Eestis elavast sisaliku liigist kõige tavalisem. Täiskasvanud loomake on 10-16 cm pikkune, kel seljal ja külgedel tumedad triibud. Arusisalikku võime kohata nii koduõuel kui kaugel soos puurondil või kivil käikese käes. Talveks poeb ta maa-alusesse urgu talveunne. Kevadel, tihti veel enne, kui lumi viimseni sulanud, ilmuvad talvituspaikadest esimesena välja isasisalikud. Neile järgnevad emasloomad ja viimaks noored. Enamik roomajaliike saab järglasi munedes, arusisalik on üks väheseid, kes poegib. Tavaliselt saab üks sisalikuema korraga kümmekond poega. Pojad sünnivad alates juulikuu teisest poolest. Nad on alguses tumedat tooni ja ilma mustrita ning alustavad kohe iseseisvat elu. Arusisaliku toiduks on putukad, ämblikud jm väikesed selgrootud. Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele. Selle loomakese huvitavaks kaitsevõtteks on saba mahajätmine. Kui v
Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Ta kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupa
Gustav Adolfi Gümnaasium Timothy Tamm 8c Hunt (Canis lupus) Referaat Juhendaja: Helina Reino Tallinn 2009 Välimus Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Hunt on koerlaste sugukonna suurim metsikult elav liik ja kodukoera eelane. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad j
punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad. 3 Toitumine ja jaht Hunt on kõige tüüpilisem kiskja, kes sööb taimset toitu ainult oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks või parema toidu puudumisel. Samuti on täheldatud lõunapoolsetel aladel huntide leidlikkust tarvitada näiteks arbuuse ja meloneid janu kustutamiseks. Peamisteks saakloomadeks on tavaliselt siiski metskits, metssiga ja jänesed. Suvel võivad toidumenüüsse lisanduda ka temast väiksemad kiskjad, hiired, linnumunad, putukad ja konnad, aga otsivad oma toitu ka prügi hulgast.
rebane Koostas: Kristiina Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol
Zorilla Zorilla on kiskjaliste seltsi kuuluv kärplane. Nimi tuleb tal sõnast "zorro", mis hispaania keeles tähendab "rebane". Ta on 28-40 cm pikk ja 10-13 cm kõrge. Zorilla saba on 20-30 cm pikk. Ta kaalub umbes 1-1,5 kg, mis moodustab rebase kaalust umbes ühe viiendiku. Isane kaalub umbes 1,5 kg ja emane 800 g. Zorilla elab Aafrikas, Sahara kõrbest lõuna pool paiknevatel avamaistutel, savannides ning madalamates mägedes, välja arvatud Lääne-Aafrika ja Kongo nõgu. Zorilla on öise eluviisiga loom. Päeva veedab ta puude juurte alla pehmesse mulda kraabitud urus. Kõva mullaga piirkondades kasutab ta meelsasti teiste loomade mahajäetud urge.
Tallinna Tehnikagümnaasium HUNT Referaat Koostas: Joosep Heinla 4.a klass Juhendas: Tiia Vainula 2013 Tallinn Levila Hunt on suurim kiskjaline koerlaste sugukonnast, kelle levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta elab peaaegu tervel põhjapoolkeral, väljaarvatud Aafrikas, Põhja-Ameerika lõuna osas ja igilume ning jääga kaetud aladel. Hunt on üks kodukoera esivanemaid. Koeratõugudest on hundile välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja idaeuroopa lambakoerad. Välimus Hunt on 110-160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30-50 kg ja saba pikkus on 35-50 cm. Hundil on terav haistmine ja kuu
Anna Haava nimeline Pala Kool. Vombat Projektitöö Koostaja: Jarrmo Varuson Juhendaja: Tiina Karu 07.05.2009 Sisukord: 1) Välisehitus 2) Sugulus 3) Eluviis ja Paljunemine 4) Toitumine 5) Vombat ja Inimene 6) Huvitavat 7) Kasutatud kirjandus Välisehitus Vombat on karupoja sarnane kukkurloom kes võib kaevata omale 30m urge. Neil on pruuni värvi karvkate ja kõrvad väiksed ja asetsevad nagu kassil või koeral. Vombatite jäesemed on peaaegu nagu inimestel, oleks nagu viis sõrme kui kolm neist on kokku kasvanud. Jäsemetel on pikad küüned millega kaevata tänu millele saab vombat järgida talle omast eluviisi. Inimesed näevad sageli vombatit kui kahjurlooma, kuna tema aktiivsed kaevetööd kipuvad lõhkuma küülikutele seatud aedasid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
