suuremaid, et saavutada võõrendusefekti. KUIDAS NAD SEDA TEEVAD? - Hüperrealislike skulptorid kasutavad värvitud fiiberklaasi või teisi plastikuid, tõeliseid juukseid või riideid. - Stseenid luuakse päriselust ( nt: turistid, ostjad ostukeskuses jne) - Neil on „jahe“ ja objektivistlik suhtumine. - Mõnikord on aimata ühiskonnakriitikat või irooniat, vahel ka vaimustust linnatsivilisatsioonist. - Maalitehniliselt jälgiti akadeemilise realismitraditsioone, kuid lisati uusi võtteid – värvi pritsimineaerograafiga. JAQUES MONORY „Meurtre n°2“ MALCOLM MORLEY „Ühendriikide mereväelane Valley Forge’is“ RICHARD ESTES „Grossingeri pagariäri“ CHUCK CLOSE „Keith“ JOHN DE ANDREA „Istuv naine“ DUANE HANSON „Paar poekottidega“ RALPH GOINGI
kaubanduskeskuses jne. Need skulptuurid on jubedad oma tõpsuse ja täiesti tavalise illusioonis. Kriitikud ei pidanud sellest lugu, sest nende arvates näis see minevat ajast tagasi modernismieelsesse aega. „Jahe“ ja objektivislik suhtumine. Mõnikord on aimata ühiskonnakriitikat või irooniat, vahel ka vaimustust linnatsivilisatsioonist. Hüperrealistid ei soovinud varjata foto kasutamist, vaid seda rõhutada. Maalitehniliselt jälgiti akadeemilise realismitraditsioone, kuid lisati uusi võtteid – värvi pritsimineaerograafiga. Prantslane Jaques Monory koondas ühele pildile üks või kaks kujutist, mis meenutavad filmikaadreid. Ta väldib ameeriklaste teoste säravat ja läikivat pinda. „Meurtre n°2“ http://www.jacquesmonory.com/images/meurtres/Meurtre2.jpg Inglane Malcolm Morley töötas fotode põhjal, kuid see, mis fotodel oli ei olnud tema silmis tähtis: „Teema on minu jaoks pealispinna kõrvalprodukt“
annaabi.ee 
