Gaasikest sisaldas ka metaani(CH4), ammoniaaki(NH3), H2, S. Nendest eraldus ja lendus vesinik kosmosesse , ülejäänud elemendid moodustasid maakera ümber gaasikesta. Gaase tuli maale ka meteoriitide ja komeetidega. Maakera jahenedes langes veeaur vihmana maale, mis viis vähehaaval jõgede, järvede, ja merede moodustumiseni. Tekkis hüdrosfäär e. vesikest ligikaudu 3 miljardit aastat tagasi. Vesi koosnes tol ajal H2O, CO2, Cl, S, F, N. Esimesed veemassid olid planeedi pinnal reaktsioonilt happelised. Vesi muutis kiiresti maakera. See murendas maakoort ning nõnda kogunes vette uusi keemilisi komponente- Na, K, Mg, Ca ning vesi hakkas muutuma tänapäevasele sarnaseks. Esimesed elusorganismid tekkisid vees, kus nad olid kaitstud Päikese ultraviolettkiirguse eest. Rohelised taimed eraldasid fotosünteesi tulemusel hapnikku ning kujunes atmosfäär. Hapnikust moodustus ultraviolettkiirgust neelav osoonikiht, mis võimaldas elul siirduda merest maale.
4 Apteegikaan on katkendliku levikuga liik, kes ei ela ka oma levila keskel Lõuna-Euroopas mitte kõigis sobilikes veekogudes. Tema elupaigas peab olema ühel ajal täidetud mitu tingimust: leiduma sobivaid peremeesorganisme, sooja, kuid mitte ülesoojenevat vett; veetase võib mõõdukalt kõikuda, maa ei tohi läbi külmuda (või vaid väga vähesel määral), kaldataimestik peaks olema rohke, vesi vähese soolade ja lubjasisaldusega ning reaktsioonilt lähedane neutraalsele jne. 5 2. AJALUGU Apteegikaani kirjeldas esimest korda Carolus Linnaeus 1758. aastal oma suurteoses Systema Naturae. Hiljem on välise morfoloogia alusel liigi sees eristatud mitu vormi. Neist tuntumad on f. officinalis, keda on eri keeltes kas kasutusviisi või leiukohtade järgi nimetatud nii ungari või krasnodari kui ka lihtsalt apteegi- ja apteekrikaaniks, ning f. medicinalis (ka f.
ülemises osas. BC- ja C-horisondis on ibe ja füüsikalise savi osatähtsus väiksem kui B- horisondis, võrreldes A- ja EB- horisondiga aga enamasti suurem. Nende huumushorisondi lasuvustihedus on põldude puhul ligikaudu 1,5, metsades aga 1,1-1,2 g cm -3. Haritavate leetjate muldade muldkatte aktiivvee mahutavus on saviliiv-liivsavil liivsabi moreenidel kujunenud muldadel 145-155 mm piires [2 lk 33]. 3.5 Leetjate muldade keemilised omadused Leetjad põllumullad on oma reaktsioonilt (pHKCL 5,8-6,1) taimekasvatuseks sobivad. Looduslike alade leetjate muldade huumushorisondi keskmine pH KCL on 0,5-0,7 ühiku võrra madalam. Alumistes horisontides pH järjest suureneb, olles lähtekivimis üle 7. Asendushappesust võib esineda vähesel määral (<0,5 cmol kg -1), kusjuures kõrgem on ta looduslike muldade huumushorisondis. Ka hüdrolüütiline happesus on metsamuldade huumuskattes suurem kui põllumuldadel (vastavalt 4-5 ja 2-3 cmol kg -1). Leetjate muldade
-avaldub ristkülikuna -punktide (0,0) ja (X,1/-rA) tihedus võib oluliselt- muutuda P,T ja/või rektsioonil -positiivseks H>0 ja eksotermilise reaktsiooni -korral -reaktsioonilt eraldunud soojushulk on suurem, -kui Paralleelsete liitreaktsioonide soodsama soojusbilansis kulutatud soojushulk. -Sellele punktile vahel. -PTR ruumala graafiline hindamine
Seepärast on ülioluline mulda mõtestatult kasutada ning luua Eestis mullakaitse seadus, sh oli ka üks uuritavatest muldadest selline, mis vajaks kaitset. Kasutades Maa-ameti mullakaarte leiti, et Liisoja ja Mäe talu aladel on enim leostunud muldi ning levinuim lõimis on saviliiv või liivsavi. Mulla uuringute tulemusena selgus, et kolme sügavkaeve mullad olid järgmised: leetjas, nõrgalt erodeeritud rähk- ja rähkne gleimuld. Kõik mullad olid lõimise poolest kerged ning reaktsioonilt kuulusid nõrgalt happeliste kuni aluseliste hulka. Sarnasuseks oli veel põllu- ja rohumaakaevel Bw-horisondi ning A-horisondi oemasolu. Ühise joonena oli kõigis muldades keemine, mis tähendab, et nad olid ka karbonaatsed. Põllu ja niidu sügavkaeve mulla huumuskate oli keskmise huumusesisaldusega, kuid metsakaeve muld oli pigem madala huumusesisaldusega. Nii leetjat kui ka nõrgalt erodeeritud mulda võib kasutada maaharimiseks, kuid Ke mullal on soovitatav minimeeritud
Kuumutamisel suureneb 64 3 tooraine maht 10 … 20 korda, mistõttu perliidi mahukaaluks kujuneb 80 … 180 kg /m . Perliit parandab kasvupinnase õhurežiimi ning niiskustasakaalu ning avaldab seega soodsat mõju taimejuurte varustatusele õhu ning veega. Reaktsioonilt on perliit neutraalne. Ta on vaba ka haigustekitajatest ning kahjuritest. Osakeste läbimõõdu poolest on perliit võrreldav liivaga. Siiski ei sobi perliit lisandiks turbapõhistesse kasvupinnastesse, kuna tulenevalt väikesest mahukaalust ei segune ta turbaga kuigi ühtlaselt. 2) Vermikuliit Vermikuliit on vilgukivi meenutav helepruunikas pehme läikiv kivim, mida kasutatakse mullasegudes niiskuse hoidmiseks ja õhustatuse parandamiseks. Vermikuliit tõstab mõnevõrra kasvupinnase
Vili 4-5 pesaline kupar, igas pesas 1-2 seemet. Seemned kaetud lihaka seemnerüüga. Taimeosad, eriti viljad tihti mürgised! Perekonnas umbes 170 (200) liiki, enamuses pärit põhjapoolkera parasvöötmest, osa ka Austraaliast, enim liike kasvab Ida-Aasias, näiteks Hiina lääneosas umbes 80 liiki. Puit hajulisooneline, pole jaotunud lüli- ja maltspuiduks, värvuselt kollakas kuni valge, kerge, tihedusega kuni 0,7 gr/cm³. Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase, tahma. 31 Harilik kikkapuu (Euonymus europaea L.) Harilik kikkapuu kasvab kuni 5 m kõrguse kõrge püstise põõsana ka Kagu-Eestis, Koiva jõe lammil, olles meil oma areaali põhjapiiril. Kasvab kogu Euroopas, Balkanimaadel ja Kaukaasias
Introdutseeritud 10 liigist kasvatatakse meil tihedalt tumedate väikeste karedate näsakestega (koorelõvedega) kaetud roheliste võrsete ja roosade kupardega Kesk- ja Lõuna-Euroopast pärit naastulist kikkapuud (E. verrucosus); pms. kiviktaimlates kasvatatavat igihaljast roomavat kitsaste allapoole käändunud lineaalsete lehtedega väike kikkapuud (E. verrucosus) ja pikkade tiibadega vaarikpunaste kupardega suuretiivalist kikkapuud (E. macropterus). Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase, tahma. · Võrsed sageli neljakandilised, mõnel liigil korkjate liistakute ja ribidega · Elliptilised lihtlehed on vastakud, lühirootsulised, peensaagjad või terveservalised. · Neljatised või viietised, kahesugulised väiksed, rohekad, valkjad või roosakad õied asetsevad ebasarikõisikutes või üksikult.
Mitmete liikide seemnetest valmistatud pulbreid kasutatakse rahvameditsiinis. Kikkapuud on väärt taimed haljastuses, kuna dekoratiivsed erksavärvilised viljad püsivad taimedel kuni lume tulekuni, paljudel liikidel on lehtedel kaunis sügisvärvus. Igihaljad liigid ja sordid on tavaliselt varjutaluvad. Taluvad hästi pügamist. Negatiivse poolena tuleks märkida seda, et põõsad kahjustuvad kergesti võrgendikoi rüüstest. Enamus liikidest eelistavad reaktsioonilt neutraalset kuni aluselist, rammusat ja parasniisket, hea aeratsiooniga mulda. Taluvad normaalselt linnatingimusi, tolmu, gaase, tahma. Paljundatakse seemnetega, millised on hea külvata sügisel, kevadiste külvide puhul vajavad seemned stratifitseerimist. Ka haljaspistikutega, võrsikutega on võimalik liike paljundada. Harilik kikkapuu (Euonymus europaea L.) Harilik kikkapuu kasvab kuni 5 m kõrguse
annaabi.ee 
