Ja ehkki 1635. aastal loodud fortifikatsiooniteenistuse juhid koostasid järgneva neljakümne aasta jooksul kavasid Narva linna laiendamiseks ja uute bastionidega ümbritsemiseks, suudeti reaalselt tegelda vaid seniste kindlustuste parandamisega. Ehitustegevus elavnes taas aastatel 1676-80, kui jõe poole ehitati uus Wrangeli bastion, idasuunale avanev senine Rannavärav rekonstrueeriti ümber Uueks väravaks (hiljem kutsuti ka Pimeväravaks) ning põhja avanev Karjavärav kindlustati eraldi raveliini-laadse kantsiga. Kindlustusi täiendati kahurite jaoks ehitatud patareidega, üks neist ehitati muuhulgas ka linnuse kirdenurka, kus tänapäeval lehvib Eesti lipp. Rootsi kuninga ülesandel inspekteeris 1681. aastal Narva kindlustusi tollane fortifikatsiooniteenistuse juht, väljapaistev sõjaväeinsener Erik Dahlberg. Oma kriitilises aruandes nimetab ta Narva kindlustusi ebarahuldavateks ning seniseid uuendusplaane halbadeks või liiga kalliteks. Dahlberg esitas kuningale ka oma ettepanekud,
Rannavärava vahele rajati ka uus muldvall. Muldvall (nn Nunnavall) rajati samuti ka läänepoolse müüri ette, täiendades seda kahe vanaitaalia süsteemis bastioniga. Tõsisemad muldkindlustustööd võeti Tallinnas ette p&aml;rast Liivi sõda. kui 17. sajandi alguses rajati Nunnavärava ning Suures Rannavärava valliväravad ning sellega koos ka vahimajad. 1630ndatel aastatel alustati Toompea lõunaküljel Wismari raveliini ehitamist. 1640ndatel aastatel rajati Paksu Margareeta kirdeküljele Hornbastion, millega seoses rekonstrueeriti mainitud eesvall Viru värava rondeeli ning mainitud bastioni vahel. Sellele eesvallile rajati kaks hollandi süsteemis bastioni, nn Himseli bastionid (neist põhjapoolne on 1980ndatel aastatel rekonstrueeritud Restaureerimisvalitsuse töökojana). Valli ja linnamüüri vahele jäi sellega seoses aga vaba ruumikas ala, mis kasutati ära uuteks ehituskruntideks
annaabi.ee 
