Mehele lähemale astudes tervitas aupaklik võõras Jaani käeviipega ja alustas vestlust ,,Tere, ega te juhtumisi Jaan Kadakas ole?" ,,Tere, olen ikka, kellega mul on au kohtuda?" vastas Jaan võõrale ja põrnitses tema valgeid sääri , mis olid palavusest üles kääritud viigipükste tõttu paista. ,,Minu nimi on Mart Raudpolt, me rääkisime eile telefonis teie aurukatlast." ,,Jah, teid olen ma oodanud, saab näha mis see rauakolakas väärt kah on. Mina oma eluajal pole seda kaadervärki töös näinud ja kasu pole ta mulle toonud, ainult kahju on toonud oma ruumi võtmisega. Aga mida ma ikka siin räägin, lähme kuuri alla, ta seisab mul seal, siis saate pikemalt pilgu peale heita, kuni ma lähen käin toas ära ja otsin dokumendid üles, kui teile need huvi pakuvad." ,,Jah-jah, see oleks hea, sest korras paberivärk mulle meeldib," vastas ostuhuviline ning mehed hakkasid kuuri poole sammuma.
aastal tugevatesse majandusraskustesse sattunud Audi alla. DKW - iga poisi unistus 1916. aastal möllas Euroopas sõda. Puudus oli kõigest, eelkõige muidugi mootorikütusest. Et veidigi kitsikusest üle olla, mõeldi välja igasuguseid nippe. 1916. aastal, sõja rasketes tingimustes, eksperimenteeriski taanlane Jörgen Rasmussen oma hiiglasliku auruvankriga (sks. Dampf-Kraft-Wagen, lühendatult DKW), mis töötas tahkekütusel. Ilus unistus aga lõhkes kui seebimull: rauakolakas oli mõistlikuks liikumiseks liialt raske ja ebaefektiivne. Kes see ikka viitsib sõitma minna kaasas riit puid või tonnijagu sütt? Pisut enne suure relvatärina lõppu Euroopas 1918. aastal kohtus Rasmussen mootorikonstruktor Hugo Ruppega. Tema näitas taanlasele oma kuuris sündinud tehnikaimet, vaid 18 sm3 ja 0,1 hobujõulist mootorit. Rasmussen haistis sedamaid, et tema käes on midagi sellist, millega maailma vallutada. Et mitte omaloodud DKW
annaabi.ee 
