M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
«Kuule -- kas ta viimaks ei taipa, mis me kavatseme?»
«Võib-olla. Aga raha peame kuidagi kätte saama. Tule.»
Nad ronisid paadist välja ja läksid. Uks kukkus paukudes kinni, sest ta oli
allatuule. Poole sekundiga olin paadis, Jim» tuli kukerpalli mu järele. Võtsin noa,
lõikasin köie läbi -- ja olimegi läinud! Me ei puutunud aerudesse, me ei rääkinud ega
sosistanud, vaevalt hingasimegi. Surmavaikuses libisesime kiiresti edasi,
rattakastist ja tüürist mööda -- paari sekundiga olime juba sada jalga vrakist allpool.
Pimedus neelas laeva -- viimse jäljegi laevast -- ja me olime pääsenud ning teadsime
seda.
Kui me kolm- või nelisada jalga pärivett edasi olime läinud, nägime silmapilguks
laternat ühiskajuti uksel nagu sädemekest välgatavat ja teadsime, et roimarid leidsid
nüüd endi paadi puudu olevat ja hakkasrd aru saama, et nad olid samasuguses hädas kui
Jim Turnergi.
annaabi.ee 
