Sõna ja keel ei ole väljemõeldused, vaid kuuluvad kosmilise korra enese juurde (Logos). Inimkõne ei suuda seda Logost täpselt väljendada (Herakleitos). Kristliku teoloogia järgi oli algul sõna. Sõna ongi jumala kujund (Filonos). Sõnas peitub jehoova kõige suurem vägi (saagu valgus). Ütleda tähendab näidata, lasta ilmuda, näha kuulda. Sõna võim seisneb selles, et ta toob olemise välja, nii nagu ta on (Heidegger). Sõnad on looduse enda poolt. Ratsionalistlikult nähakse sõnade tähendust asjade loomusest (Platon jt). Uusaegses empirismis arvatakse, et sõnad on korduvad tajuimpulsid (Locke jt). Fragmatismis sõna tähendus tegevusharjumuste komplekt (Lewis). 8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees? Sõnade tähendus seisneb nende kasutusega. Tänapäeval põhjendatakse, et mingi hulk on raskesti tõlgitavad, kuid enamus mõisteid on paljudes kultuurides samad. 9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
tunnistamisest. Uurija võis usaldada ainult oma mõistust, kõiges varemöeldus tuli kahelda, see vajas ratsionaalse mõistuse abil ülekontrollimist. Teadusliku mõtlemise eeskujuks pidi saama matemaatika. Järelikult pidi uurija kahtlema nii skolastikute kui ka humanistide poolt eeskujuks seatud antiigi saavutustes. Rooma õigus jäi püsima, kuid loomuõigus, st loomuõiguslikel seisukohtadel olevad ja ratsionalistlikult mõtlevad juristid andsid loomuõigusele uue kehtivusaluse. Loomuõigus ei aktsepteerinud Rooma õigust enam tema autoriteedi ega ajaloolise traditsiooni tõttu, vaid seetõttu, et Rooma õiguse normid vastasid loomuõiguse printsiipidele. Rooma õigus jäi püsima tänu uuele põhjendusele. Kodifitseerimisidee Kodifitseerimine – õigusnormide sisuline süstematiseerimine mingi õigusharu ulatuses, nende ühendamine terviklikuks seaduste koguks (koodeks). Seisneb
nende mõtlemisviisi. Juristid pandi kahtlema senistes Rooma õigusele tuginevates autoriteetides, mida olid omakorda pühitsenud keiserlikud ja paavstlikud ürikud. Kahtlemine tõi endaga kaasa vabanemise senisest roomaõiguslikust traditsioonist. Eelöeldu ei tähenda siiski, et loomuõigus oleks lõpetanud Rooma õiguse toimimise Ladina- Euroopas. Rooma õigus jäi püsima, kuid loomuõigus, st loomuõiguslikel seisukohtadel olevad ja ratsionalistlikult mõtlevad juristid andsid loomuõigusele uue kehtivusaluse. Loomuõigus ei aktsepteerinud Rooma õigust enam tema autoriteedi ega ajaloolise traditsiooni tõttu, vaid seetõttu, et Rooma õiguse normid vastasid loomuõiguse printsiipidele. Rooma õigus jäi püsima tänu uuele põhjendusele. Kodifitseerimisidee. Loomuõiguslaste taolised seisukohad andsid õiguse rakendamises uusi võimalusi. Loomuõiguse seisukohad omaks võtnud juristide seas kujunes järk-järgult arusaam, et ka
olnud ajalisega võrreldes vaieldamatu kõrgem väärtus, samuti nagu ka vormival vormituga võrreldes. Vormi-sisu-eristus läbib tervet Kanti filosoofiat. Erinevalt Aristotelesest ei ole need tema käsitluses aga mitte ontoloogilised mõisted, vaid kirjeldavad inimliku tunnetusvõime struktuuri. Kant määratleb mõtlemist vormina meelelise sisu suhtes. See teeb võimalikuks nii siduda mõtlemist tajuga (ja seega tõmmata pind jalge alt traditsiooniliselt ratsionalistlikult metafüüsikalt), kui hoida ühtaegu mõtlemist meelelisusest sõltumatuna (ja sellega võimalda mõistuse praktilist rakendust). Mõtlemine on kõigepealt vorm vaid niivõrd, kuivõrd sel on sisu, mis seda täidab; see ei ole mõeldav (analoogiliselt Aristotelese hülemorfismi printsiibiga) ilma sisuta: see peab selleks, et olla tunnetus, toetuma meelelisusele. Vastasel korral oleks see “tühi” mõtlemine: “Mõtted ilma sisuta on tühjad […]” (A 51 / B 75).
tähendust. Vana elulaad ja püsivalt looduslik eluviis soodustasid omakorda ka vana usundi püsimist, mis lisaks muutus üheks vastupanu vormiks vallutajatele ja valitsejatele. Ristiusu sisseimbumist ja põimumist vana rahvausundiga ei saa muidugi eitada. Rahvapäraste eesnimede asendumise põhjal kristlikega on arvatud, et XV sajandi lõpuks- XVI sajandi alguseks olid eestlased juba ulatuslikumalt kristianiseerunud. XVII sajandi lõpul asus hulk humanistlik-ratsionalistlikult häälestatud pastoreid levitama talurahva seas teadmisi põllutööst ja tervishoiust, uurima kohalike põlisrahvaste keelt ja folkloori, mis tuli edasises perspektiivis kasuks just ilmaliku kultuuri arengule. Uue sajandi 20. aastaist hakkas luteri kirikus esiplaanile tõusma taas pietistlik suund ja edaspidi ortodoksne nn. konfessionalism. Vennastekogudustes sisendati talupoegadele ühtlasi iseteadvust ja veendumust, et nemad kui vagad
Kordamisküsimused 1. Mis on õigusajalugu, tema koht õigusteaduse süsteemis Õigusajalugu on teadus, mis uurib, kuidas õigus on kujunenud ja miks see muutub (möödanik õigus, erinevate õiguskordade kujunemise protsess, minevikus kehtinud normid, arusaamad väärtustest, õigustegelikkus). See on tihedalt seotud tsivilisatsiooni arenguga ja asetub laiemasse sotsiaalajaloo konteksti. Erinevate õiguslike kontseptsioonide ja protseduuride areng (miks ja kuidas). Õigussotsioloogia, -dogmaatika ja -filosoofia ühisosa. Õiguslikke institutsioone vaadeldakse kui reeglite, osalejate ja sümbolite kompleksi, vastasikuses suhtes ühiskonnaga, et seda muuta, kohandada, takistada või soosida mõnda arengut. Sellest arusaamast lähtudes on analüüsitud üksikuid aspekte statistiliste meetoditega (nt. Kohtuskäijad jmõigusprotsessis osalejad, protsesside sisu ja tulemused). ...
"kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel". 23. Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid. Ülikoolide tekkimine Sevilla Isidorus ca 600 “Etymologiae” hariduskaanon. Artistide fakulteedis seitse vaba kunsti Trivium: grammatika, retoorika, dialektika; Quadrivium: aritmeetika, muusika, geomeetria, astronoomia. 12. sajandil sellest enam ei piisanud. Bolognast sai juristide Meka (õigust saab ja tuleb käsitleda ratsionalistlikult) Pariis - filosoofid (Hispaaniast tulnud Aristotelese õpetus). 11.saj Monte Cassino klooster, renovatio imperii idee. Uut õigust vajasid peale linnade ka riigid Studium generale (vähemalt üks kõrgem teaduskond, magistrid) Doktor kui aadlik Juuraproletariaat 25. Loomuõiguse roll ja tähendus õigusajaloos. 15-16 sajand Trükikunst Riigi ja õiguse sekulariseerimine (Macchiavelli “Vürst”).
Natuke väljavõtteid ajalooraamatust seoses Preisi üldsie maaõigusega: Põhiosas oli see seadustekogu loomuõiguse ja valgusliikumise produkt. Sotsiaalse suunitluse poolest esindas see kindlat ühiskonnaiseaali: heaoluriiki, kus valgustatud despoodi võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Riigivõim mitte kirik muutus seega ühiskondliku elu otsustavaks moraalseks teguriks. Õigusloome ideaalne allikas oli ratsionalistlikult mütlev seaduseandja, s.t filosoof troonil. Materiaalsete normide sisu ALRis oli oma põhiolemuselt roomaõiguslik sel moel, mille talle oli andnud usus modernus seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa normimaterjali ärakasutamise. Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks,
Dictionnaire raisonné des Sciences, des Arts et des Métiers" (Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja ametioskuste seletav sõnaraamat) (175180), esitades uut, senisest erinevat maailmanägemust. Ühiskondliku lepingu teooria Koos valgustusega kujunes välja uus käsitlus riigivõimust ja selle geneesist. Olulise eeltöö tegi rahvusvahelise õiguse rajajana ajalukku läinud Hugo Grotius (15831645), kalvinistist hollandlane, kes arendas välja ratsionalistlikult põhjendatud loomuõiguse kontseptsiooni, kõneldes seadustest, mis on püsivad ja muutumatud nagu kaks korda kaks on neli. Inglane Thomas Hobbes (15881679) väitis, et kuningavõim pole Jumalast, vaid rahvast, seletades esimesena riigi kujunemist ühiskondliku lepingu sõlmimisena. Oma põhitöös ,,Leviathan" (Leviaatan, 1651) kirjeldas Hobbes riigieelset ühiskonda kui ,,kõikide sõda kõikide vastu" (bellum omnium contra omnes), mis sundinud füüsilise eksistentsi
annaabi.ee 
