Platoni õpetus hingest ja voorustest.
Kanti kõrval teist uusaja moraalifilosoofia suurkuju. Tema lähtus oma eetikas arusaamast, et
“mõistus on täielikult passiivne” ning “on ja peab olema üksnes afektide ori; ta ei tohi
taotleda endale iialgi muud funktsiooni kui teenida afekte ja alluda neile” (A Treatise on
Human Nature III, 1, 1; II, 3, 3.).
Ka Sigmund Freud, kes oma teoses “Mina ja miski” (1923) kasutab “Phaidrose” kaariku-
võrdpildile sarnast ratsanikukujundit selleks, et modelleerida inimpsüühika teadvustatud ja
teadvustamatu osa vahekorda, määratles selles vahekorras domineeriva osapoole Platonile
vastandlikult. Ta võrdleb teadvustatud psüühika osa ratsanikuga, kes “peab ohjeldama hobuse
jõudu, mis tast üle käib”. Hobune sümboliseerib siin mõistagi teadvustamata psüühikaosa.
Niisiis ei jää teadvustatud osal “sagedasti muud üle kui viia hobune sinna, kuhu see tahab