Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus. 19. sajandi keskpaiku, kui hoogustus talude päriseksostmine, ei vastanud puhastverd eesti hobused enam nõuetele, eriti Mandri- Eestis: taheti tüsedamaid ja tugevamaid veoloomi, sest peremehed suurendasid koorma raskust 30-50 puudani. Talupojal oli kaks kuni neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal. Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi: ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja raskeveohobustega hariti maad. Neil aegadel paaritati kohalikke hobuseid raskeveotäkkudega: osa ristanditest õnnestus, suurem osa mitte. Teadliku hobusekasvatuse algus Eestimaal langeb 1855. aastale, mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvandused ning annetas selleks 20 000 rubla. Tsaarivalitsuselt saadi odavale rendile Tori ja Avinurme kroonumõisad ning 1856 alustas tööd Tori hobusekasvandus.
hobuse, on hobuseid valitud ja aretatud, et suurendada nende kasulikke omadusi. See viis erinevate hobusetüüpide veohobuste, ratsahobuste, koormahobuste väljaaretamiseni. Talumajanduse kiiremehhaniseerimine pärast 2. maailmasõda vähendas suurel määral nõudlust hobuste järele. Mehhaniseerimine andis ka rohkem vaba aega ning hobused leidsid uue rakenduse sport- ja puhkeaja hobustena. See muutis rõhuasetust tõuaretuses raskeveohobuste asendamist kergete ratsahobustega. Välimus Hobuse välimust kirjeldatakse vastava sõnavaraga, mis välendab nende eksterjööri ek kehaeshitust, naha värvi ja märgiseid.Hobuseid aretatakse vastavalt teatud tõu nõudmistele, mis viivad erinevatele rõhuasetustele nende kehaehituses. Veohobune, kes peab vedama vankrit või kaarikut, erineb kehaehituselt show-hüppehobusest. Lastele mõeldud ponide puhul on kehaehitus vähem oluline kui looma iseloom ja käitunimine. Kehaehitus HOBUSE KEHAOSAD.
järgi anti inimestele liikumisvabadus. Kadus sunnismaisus. 1812 oli Borodino lahing. 1861-64 kaotati Venemaal pärisorjus 1840-del hakkas Eestimaal juba talude päriseks ostmine. Aga nt Viljandimaa mõisnikud ei müünud eriti oma mõisasid. Talude ostmine mõjutas hobuseid ka väga. Enne ei olnud hobuse jõudlus oluline, nüüd aga hakkas talupoega huvitama, et hobused suudaks rohkem ja paremini tööd teha. Läänest hakati Ardenne tooma. Ja linnadesse toodi traavlid ja tüdrukud sõitsid ratsahobustega. Klepper (hobusenärakas) kasutati taluhobuste nimetamiseks. Eesti hobust oli kasutatud viatka, admurdi hobuse parandajana. Liivimaa maapäev otsustas luua 1855 aastal hobusekasvatuse, 1856 alustas Tori hobusekasvandus. Eesti hobuse baasil hakkas välja kujunema 3 tõugu. Prooviti eesti hobust parandada araabia tõuga, mis aga ei toiminud. Ristati eesti hobust ka Soome tõugu hobusega.Norra hobusega ja ardennidega prooviti ka. Ja
annaabi.ee 
