Johan Laidoner
rindelõigust, sest Eesti armee sõdis alati tugevama vaenlasega.
Ka ratsaväkke suhtus Laidoner loominguliselt. Et Vabadussõja oludes puudusid tavaliselt
kindlustatud positsioonid suure tulejõuga, olid ratsaväe võimalused läbimurdel ja sügavatel
haardeoperatsioonidel võrreldav Ameerika kodusõja aegadega. Laidoner ei lasknud end
segada Esimese maailmasõja käigus kujunenud mõttestambist, mis üldse eitas ratsaväge.
Vastupidi, loodi terveid ratasakoondisi, mis saavutasid koos juurdeantud üksustega teistest
relvaliikidest silmapaistvamaid tulemusi. Eriti eesrindlikuks tuleb lugeda väikeste
kergekoondiste loomist, kus ratsaeskadron toimis koos soomusautode ja motoriseeritud
jalaväega.
Sõjaväe isikkoosseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalamat
võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia
ja andis 29
annaabi.ee 
