Liivi autobiograafiline luule on väga sünge. Sisaldab eluhädasid ja muresid. Ta on tuleviku suhtes kartlik, näeb tulevikus surma. Kasutab luules palju sümboolikat. Liivi luule on aus, kurvameelne, enesekriitiline ja ilustamata. Tähelepanuväärsemad luuletused: ,,Tulevik" (mereteemaline, mõtiskleb, mida võib tulevik tuua), ,,Kes meeldida tahab" (Liivile polnud teistele meeldimine tähtis, sest kes meeldida tahtis pidi roomama, nutes naeratama, kogu aeg tänama), ,,Ei näe enam" (raskusperioodi kirjeldus). Armastuslaulud olid enamasti lühikesed ja tabavad. Kurva alatooniga, kuid ilus ja siiras. Kajastuvad kibestumus, kahetsus, paratamatus. ,,Üks suu" (Liivi ja tema ema suhte kirjeldus), ,,Mu viimne laul" (Liisale, lihtne ja mõjuv). Looduslüürika kuulub eesti klassikasse. Haigusperioodil oli Liiv loodusega väga lähedane, tajus seda vahetult. Loodusluulele omane: pisidetailid, isikustamine, kordused. Enim tundis Liiv seotust kurva ja porise sügisega
,,Tulevik" merega seotud, ootab tulevikku, kuid ei tea, mida see toob. Õnn või surm? ,,Kangas" omaenese haiguse tunnistamine. Nüüd katki kärisend, õnnelik leides tükkigi. ,,Kes meeldida tahab" Liivile polnud tähtis, et ta teistele meeldib. Kes meeldida tahtis pidi kõike taluma: peab roomama, tänama, nuttes naeratama. ,,Helin" Liivi looming, juba noorena hakkas luuletama. Surma eelaimus selgelt sees. ,,Ei näe enam" ma olen pime, kadus usk ja valgus. Raskusperioodi kirjeldus. ,,Minu luule" Luule lend oli suur, kuid nüüd nukker. Hinnang loomingule. ,,Ärge küsige mult luuletusi" luuleloomingu kreedo, Liivi hinnang endale, võtab kokku oma loomingu. Ütleb välja, et on oma vaimuhaigusest teadlik, tunnistab otsesõnu haigust. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja musikaalne rütm. Üldjoontes on armastusluule kurva alatooniga, ilus, siiras. Selles
Nüüd katki kärisend, õnnelik leides tükkigi. ,,Kes meeldida tahab" Liivile polnud tähtis, et ta teistele meeldib. Kes meeldida tahtis pidi kõike taluma: peab roomama, tänama, nuttes naeratama. ,,Helin" Liivi looming, juba noorena hakkas luuletama. Surma eelaimus selgelt sees: ,,Helin pea matnud on mind. Kitsaks on jäänud maapealne rind." ,,Lauliku talve üksindus" ,,Ei näe enam" ma olen pime, kadus usk ja valgus. Raskusperioodi kirjeldus. ,,Minu luule" ,,Minu luule, sina oled kui haige tiivaga lind. Ilus oli lend, nüüd oigad all pimedas tihnikus. 4. Armastusluule- Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. 5. Proosas- on Juhan Liivi peateos jutustus "Vari". Kirjaniku juhtmõte oli luua
annaabi.ee 
