Osgood-Schlatteri haigus Larsen-Johannsoni sündroom Lisaks eelnevatele probleemidele vaevavad võimlejaid ka tihedased luumurrud. Hüpetel võivad tekkida jalaluumurrud, samuti ka randmeluumurrud. Ranne, nagu ka põlv, on üks kehaosi, mis langeb väga suure koormuse alla. Kogu keharaskuse jätmine randmete peale võib lõppeda luumõrade ningnihstustega, millel on pikaajaline efekt. Enim tekib randmevigastusi liigese liiga suurest painutamisest, kuid samuti võivad valud tekkida siis, kui kogu keha raskus lasub liigestel, samaaegselt rööbaspuudel olles. Selliste vigastuste vastu aitab jää või mõne muu külma eseme hoidmine randmel ning sportlane peab hoiduma rannet kaasavatest harjutustest. Võimlejate puhul langeb suure koormuse ohvriks ka selg. Seljavigastused on ühed kõige ohtlikumad, sest vigastada võib saada selgroog. Selgroovigastused võivad alguse saada väga
ning uisutamises. Kui võrrelda sporditraumasid omavahel, siis kõige tihedamini tekivad alajäsemete traumad. Nende hulgas langeb suurim vigastuste arv põlve- ja hüppeliigestele. Sportvõimlemises tekivad tihedamini õlavöö- ja ülajäseme traumad - 70% kõikest traumadest. Alajäsemete vigastused on sagedamini kergejõustikus, sportmängudes, suusaspordis - kõigist vigastustest moodustavad need 66%. Pea ja näo traumasid on poksis- 65 % . Ülajäseme vigastustest on sõrme- ja randmevigastusi võrkpallis, käsipallis ja korvpallis 80 %. Tennises küünarnuki vigastusi - 70 %. Kogu traumadest moodustavad põlve ja hüppeliigese probleemid jalgpallis ja võrkpallis näiteks 48 %. Kõikidest sporditraumadest tekivad kõige sagedamini keskmise raskusega traumad. Trauma on sportlase jaoks väga suur psühholoogiline ja füüsiline katsumus, mis jätab väga negatiivse ning sügava jälje psüühikasse ja tervisesse. Raskete astmete traumad lõppevad 8-10 %
annaabi.ee 
