Seenehüüfide rakukest ja selle all asetsev plasmamembraan on tavaliselt küllalt õhukesed. Õhuke rakukest ja plasmamembraan hõlbustavad toitainete liikumist seenerakku ning vajalike ensüümide eritamist väliskeskkonda. Seente üheks eripäraks on nende vahetu kontakt toiduallikaga. Mikroskoopilised seenehüüfid kasvavad otse toitaineid sisaldava substraadi pinnale. Väikeste mõõtmete tõttu kasvavad nad otse mulla pooridesse või näiteks elusate taimekudede rakuvaheruumidesse. Vahetu kontakt toiduallikaga tagab seeneraku poolt eritatavate ensüümide kõrge tõhususe. Ensüümid jõuavad kiiresti toiduallikani, lagundavad selle lihtsamateks molekulideks, mis imenduvad seenerakku. Peamine osa toitainetest imendub seenehüüfi tipu piirkonnas. Sel viisil toituvad saprotroofid. Biotroofid aga ammutavad toitaineid otse teise organismi rakust muundunud hüüfide ehk haustorite abil. Seened paljunevad peamiselt eoste abil, mis võivad moodustuda kas suguliselt või
Seente rakukesta keemiline koostis erineb tunduvalt taimede rakukesta koostisest. Kui viimane koosneb tselluloosist, siis suurema osa seente rakukestas sisaldub kitiin, aine, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest. ( Sarapuu: 2003) 1.2. Toitumine Seened omastavad toitaineid kogu raku pinnaga. Mikroskoopilised hüüfid kasvavad otse toitaineid sisaldava substraadi pinnale: mulla pooridesse või näiteks elusate taimekudede rakuvaheruumidesse. Vahetu kontakt toiduallikaga, aga ka õhuke rakukest ja membraan, tagavad seenraku poolt eritatavate ensüümide kõrge tõhususe. Ensüümid jõuavad kiiresti toiduallikani ja lagunsavad selle lihtsamateks ühenditeks, mis imenduvad seenerakku. Sel viisil toituvad aga saprotroofid. Saprotroof ehk saproob on organism, kes saab oma toitained surnud orgaanilisest ainest. Biotroofid aga ammutavad toitaineid otse teise organismi rakust muundunud hüüfide ehk haustorite abil
Risttolmleja tuule abil, sobib avamaale. Talinisu Hea saagikus, kõrge kvaliteet, põhiliselt inimtoiduks. Väiksem külmataluvus, niiskuse ja mulla toitainete suhtes nõudlikum. Võrsub nii sügisel kui ka kevadel (talvekahjustusest taastub). Kasvuaeg veel pikem kui rukkil. Pikapäevataim, isetolmleja. Teraviljade talvekahjustused: Päeva lühenemine – karastusperiood – suhkrute kogumine. Karastamist soodustavad jahe ja valguserikas periood. 1. Külmumine – rakuvaheruumidesse tekivad jääkristallid, purunevad rakumembraanid, vesi võetakse ära. 2. Haudumine – Lumi tuleb sulale maale, taimedel jätkub elutegevus, lõõtsutavad, kasutavad ära toitainetevarud, jäävad nõrgaks. 3. Vettimine – Upuvad, lämbuvad õhupuudusel 4. Jääkoorik – Mehhaanilised vigastused 5. Külmakergitus Mullas olev vesi jäätudes kerkib, rebib juured katki, kevadel sulades muld vajub tagasi, surub taime juured mullast välja. 6
pungumine. Näiteks esineb teatud tingimustes hüüfitaoline kasv ka pagaripärmil. Kõigil seenerakkudel on rakukest. Seenede rakukest koosneb valdavalt kitiinist. Kitiin on polüsahhariid. Seente toitumine Seente toitumise eripäraks on nende vahetu kontakt toiduallikaga ja toitainete omastamine kogu raku pinnaga. Mikroskoopilised hüüfid kasvavad otse toitaineid sisaldava substraadi pinnale: mulla pooridesse või näiteks elusate taimekudede rakuvaheruumidesse. Vahetu kontakt toiduallikaga, aga ka õhuke rakukest ja membraan, tagavad seeneraku poolt eritatavate ensüümide kõrge tõhususe. Ensüümid jõuavad kiiresti toiduallikani ja lagundavad selle lihtsamateks ühenditeks, mis imenduvad seenerakku. Sel viisil toituvad saprotroofid. Biotroofid aga ammutavad toitaineid otse teise organismi rakust muundunud hüüfide ehk haustorite abil. Haustoriks nimetatakse imijätket, mis lisaks toitainete
Imenduvad aminohapped, monosahhariidid, monoglütseriidid ja rasvhapped Seedimisprotsessi käigus sekreteeritakse peensoole valendikku suures koguses vett, mis imendub tagasi koos toitainetega. Imendumine: Vesi: 1-2 liitrit söögi ja joogina, 6-8 l süljenäärmete, mao-, pankrease-, sapi- ja peensoole sekreedina; 80% imendub peensooles osmoosi teel paralleelselt elektrolüütidega Na+ -- suurem osa transporditakse koos aminohapete ja glükoosiga, Na eemaldatakse Na/K-pumba abil rakuvaheruumidesse; osmootse rõhu tõus! 17. Peensoole motoorika Peensoole ülesanneteks on toitainete lõplik lõhustamine ja valkude (peptiidide), rasvade (rasvhapete ja rasvaslahustuvate vitamiinide) ning süsivesikute (suhkrute) imendumine Peensoole 3 osa: -- Kaksteistsõrmiksool e. duodeenum -- Tühisool e. jejunum -- Niudesool e. ileum Peensoole struktuur Limaskest: ühekihiline epiteel (hea imendumisvõime). Imendumispinda suurendavad: ring- e. tsirkulaarkurrud 1,3x
Kuivus taim ei saa fotosünteesida, ei saa kasvada. Kui on pikaajalisem, hakkab ka tsütoplasma vett kaotama, muutub viskoossemaks, ained ei saa reaktsioonitsentrisse liikuda ning taim võib surra... 3. Temperatuur. (Jaheduskindlus. Külmakindkus. Taime pôuakindlus. Liigkuumuse kahjulik toime.) Jaheduskindlus kuskil 5-8 C juures. Külmakindlud al 0,1-0,5 kraadi. Külmumisega tekivad jääkristallid, mis lõikavad membraanid katki. Kaitse: 1 jää tekib rakuvaheruumidesse 2 veetustumine_ taim transpordib vee raku seest välja ja taim kuivab. 3 suhkrute sisalduse suurenemine: muudab külmumistemperatuuri madalamaks. Näiteks muudetakse varutärklis suhkruks. Põud ebasoodsad kliimatingimused, mis ei võimalda taimel katta oma veevajadust: FS lakkab, tsütoplasma kaotab vee ning valgud denatureerivad. Põua vormid: 1 Õhupõud kui piisavalt pole vett õhus. Peamiselt kevadel.
sklerenhüümsetest rakkudest, harvem mõlemast korraga. Sarnaselt varte endodermile võivad mõne liigi kimbutupe rakud korgistuda. Kimbutupe olemasolu tõttu ei puutu juhtkimbud rakuvaheruumidega vahetult kokku. Erandiks on hüdatoodid, mille ksüleem eritab epiteemi (modifitseerunud mesofülli) rakuvaheruumidesse vett. Vee gutatsioon (eritumine) lehest toimub vastava ava -- veelõhe (enamasti õhulõhe, mis on kaotanud sulgumisvõime) abil. Kollateraalses lehe juhtkimbus asetseb ksüleem ülal ja floeem allpool. Juhtkimbu lõpp koosneb enamasti vaid ksüleemist, harvem ka floeemist. Peenemad juhtkimbud moodustavad lehes tavaliselt võrgustiku. "Võrgu silma", s.o. juhtkimpudega piiratud mesofülli osa nimetatakse areooliks. Areoolis võib leiduda juhtkimpude otsi.
Veestressiga on seotud ka soolastress ja osmootne stress. Kõigi nende stresside ühiseks omaduseks on madal veepotentsiaal. Veestress mõjutab fotosünteesi kahel moel: 1.Õhulõhe sulgumine ei võimalda kloroplastidel õhust kätte saada süsihappegaasi. 2.Mõjutab fotosünteesi mehhanismi. Temperatuur. (Jaheduskindlus. Külmakindkus. Taime pôuakindlus. Liigkuumuse kahjulik toime.) Kuumus, jaheduskindlus, külmakindlus ja kahjustused (jää tekib rakuvaheruumidesse, veetustumine, suhkrute sisalduse suurenemine), pakasekindlus. Õhutemperatuuri tõus alates 0°C-st iga 10° võrra kiirendab taimede kasvu ligikaudu kaks korda. Selline taime kasvukiirendus jätkub antud liigi optimaalse kasvamise temperatuurini, mille puhul taime kasv on tema arenemise antud etapil kõige intensiivsem. Taimekasvuks on tähtsad nii teatud soojustase kui ka temperatuuri iseloomulik aastane ja päevane käik.
Kasvu aeg pikem kui rukil, valmib augusti keskel, pikapäevataim, vaja 14-17 tundi valgust. Enamsti isetolmlev taim. Talvekahjustused Vastupidavamad on 2-4 võrsega taimed, siis kui on piisvalt varutoitaineid, vastupidavus suureneb sügisel karastumisperioodil. Alustajaks päevapikkus. Soodustab sügisene ilmastik. Tekib rohkem suhkruid, fotosünteesi abil. Taimed võivad hukkuda kui tuleb külm ja siis soe talvel. Kahjustuse põhjumine: Külmumine: külma tõttu tekivad rakuvaheruumidesse jääkristallid, edasel külmumisel võtakse vesi rakust ära. Rakumembraanid purunevad. Haudumine : Kui lumi tuleb sulale maale ja jääbki sinna ja siis taimed jätkavad intensiivset elutegevust, kulutatakse ära toitainete varud, jääb nõrgaks, külm, haigused. Taimik lopsakas siis takistavad mulla külmumist ja lume sajamisel võib taimedel sooja hakkata. Vettimine: uppuvad ära ja surevad õhupuudumisel. Soevesi on hapnikuvaesem.
karastusperiood (NB! EKSAMIS). Üheks karastusperioodi alustajaks on päeva pikkus, kui päevad muutuvad lühikeseks, siis taimed orienteeruvad sellest. Karastumist soodustab sügisene ilmastik: madalad temperatuurid ja hea valgustus. Pilves ilmaga väheneb taimede vastupidavus talvekahjustustele. Taimed võivad hukkuda ka siis, kui nad on vahepeal kasvu lõpetanud ja soojade ilmadega hakkavad uuesti kasvama. Talvel võivad taimed hukkuda: · Külmumise külma tõttu tekivad taime rakuvaheruumidesse jääkristallid, edasisel külmumisel võetakse vesi rakkudest ja rakumembraanid purunevad. · Haudumise kui lumi tuleb sulale maale, siis lume all soojas taimedel jätkub intensiivne hingamine, kulutatakse ära toitained ja taim hukkub. Kui lumi tuleb lopsakale taimikule, siis muld ei külmu ära, kahjustuste vältimiseks tuleb niita. Lund võib rullida. Kevadel on võimalik lumele tuhka külvata, et lumi kiiremini ära sulaks.
Imenduvad aminohapped, monosahhariidid, monoglütseriidid ja rasvhapped Seedimisprotsessi käigus sekreteeritakse peensoole valendikku suures koguses vett, mis imendub tagasi koos toitainetega. Imendumine: Vesi: 1-2 liitrit söögi ja joogina, 6-8 l süljenäärmete, mao-, pankrease-, sapi- ja peensoole sekreedina; 80% imendub peensooles osmoosi teel paralleelselt elektrolüütidega Na+ -- suurem osa transporditakse koos aminohapete ja glükoosiga, Na eemaldatakse Na/K-pumba abil rakuvaheruumidesse; osmootse rõhu tõus! 53) Jämesoole talitlus. Herbivooride ja karnivooride erinevused. Jämesoole alaosad: Umbsool Käärsool ülenev-, risti-, alanev- ja sigmakäärsool. Pärasool 54) Soolemotoorika vormid ja tähtsus. Jämesoole motoorika: kui toidu korrast on 8 tundi möödunud, on peaaegu kõik imendumatu kogunenud jämesoolde. Seejärel aeglustub tempo ja soolesisaldis püsib sooles 2-3 ööpäeva. Sool tõmbub aegamööda eri paigust kokku. Nii seguneb soolesisaldis pikkamisi
Imenduvad aminohapped, monosahhariidid, monoglütseriidid ja rasvhapped Seedimisprotsessi käigus sekreteeritakse peensoole valendikku suures koguses vett, mis imendub tagasi koos toitainetega. Imendumine: Vesi: 1-2 liitrit söögi ja joogina, 6-8 l süljenäärmete, mao-, pankrease-, sapi- ja peensoole sekreedina; 80% imendub peensooles osmoosi teel paralleelselt elektrolüütidega Na+ -- suurem osa transporditakse koos aminohapete ja glükoosiga, Na eemaldatakse Na/K-pumba abil rakuvaheruumidesse; osmootse rõhu tõus! 53) Jämesoole talitlus. Herbivooride ja karnivooride erinevused. Jämesoole alaosad: Umbsool Käärsool ülenev-, risti-, alanev- ja sigmakäärsool. Pärasool Liikidevahelised erinevused mahus ja funktsioonis NB! Herbivoorid, Mikrobiaalne seede Vee ja toitainete imendumise lõpetamine Rooja moodustumine Soolenõret ei moodustu, ainsaks sekreediks lima Süsivesikute käärimise tulemusena lenduvad Süsivesikute käärimise tulemusena lenduvad rasvhapped, piimhape
annaabi.ee 
