jaoks kõigest ühe meetri pikkusena. Kosmoselaeva sees viibijaile on ta aga endiselt saja meetri pikkune. · Veelgi veidram tundub ilmselt see, et ka aeg käib seda aeglasemalt, mida kiiremini me liigume. · Võtame vaatluse alla kosmoselaeva. Kui mootorid sisse lülitatakse, tajuvad pardal olijad kiirendust, mis sarnaneb gravitatsioonijõuga, mis inimesi ka Maa poole tõmbab. Einsteini sõnul ongi gravitatsiooniline kiirendus põhimõtteliselt eristamatu raketimootori tekitatud kiirendusest. · See iseenesest ei ole veel kuigi revolutsiooniline tähelepanek, kuid Einstein lisas, et massiivsete kehade lähedal peavad aeg ja ruum olema kõverad. Seda kõverust me aga gravitatsioonina tajumegi. · Relatiivsusteooriast tuleneb ka üks kuulsamaid valemeid, mille kohaselt on mass ja energia üksteiseks muundatavad. E=mc² ehk energia on massi ja valguse kiiruse ruudu korrutis. · Erirelatiivsusteooria sidus suhtelise aja ja ruumi
Taas kokku saades on kosmoses käinud kaksik noorem.Sellest sõltuvalt on aegruum kõver. Tuues oma mängu ka kiirenduse avaldas Einsteini 1916 aastal teooria sai nimeks üldrelatiivsusteooria. Näitena võiks taas kosmoselaeva kasutada: kui mootorid sisse lülitatakse, tajuvad pardal olijad kiirendust, mis sarnaneb gravitatsioonijõuga, mis inimesi ka Maa poole tõmbab. Einsteini sõnul ongi gravitatsiooniline kiirendus põhimõtteliselt eristamatu raketimootori tekitatud kiirendusest. Iseenesest ei ole see veel revolutsiooniline tähelepanek, kuid Einstein lisas, et massiivsete kehade lähedal peavad aeg ja ruum olema kõverad. Sedasama kõverust tajumegi me gravitatsioonina. Kui kosmosesse reisinud kaksik peaks õnnetul kombel mustale augule liiga lähedale sattuma, ei saa ta oma Maal ootava kaksikvennaga enam kunagi kokku ning musta auku langedes venitatakse teda pikemaks nagu spagetti. Lõpp saabuks tema jaoks õnneks küll kiiresti, kuid
rahvusvahelistest lepetest. Looduslikud protsessid ei suuda kompenseerida inimtegevuse mõju. Seepärast on teadlas ed esitanud erinevaid ideid, kuidas osoonikihti tehislikult taastada. "Üks idee on osoonigeneraatoritega lennuk, mis külvaks osooni. Välja on öeldud ka idee viia atmosfääri hapnikku, mis muutuks sel päikesekiirte toimel osooniks. Probleem on selles, et lennuki ning raketimootori põlemisgaasid on osoonikihile kahjulikud. Venemaal toimuv konversioon on teinud ballistilised meetodid osoonikihi ökoloogiliselt puhtaks kaitsmiseks. Venemaal on loodud gigantsed 300 mm-se läbimõõduga suurtükid. Need tulistavad mürske kuni 50 km (perspektiivi s kuni 100 km) kõrgusele ja seda ökoloogiliselt täiesti puhaste vahenditega- mürsku kiirendatakse näiteks elektromagnetiga.
pidurdamiseks ainult rahvusvahelistest lepetest. Looduslikud protsessid ei suuda kompenseerida inimtegevuse mõju. Seepärast on teadlased esitanud erinevaid ideid, kuidas osoonikihti tehislikult taastada. "Üks idee on osoonigeneraatoritega lennuk, mis külvaks osooni. Välja on öeldud ka idee viia atmosfääri hapnikku, mis muutuks sel päikesekiirte toimel osooniks. Probleem on selles, et lennuki ning raketimootori põlemisgaasid on osoonikihile kahjulikud. Igaüks saab kaasa aitata osoonikihi hõrenemise peatamisele(aeglustamisele) kui kasutab ainult osoonisõbralikke tooteid või viib vana külmkapp ainult selleks ettenähtud elektroonikaromude kogumispaika. 5. KOKKUVÕTE Osoonikiht on nagu kilp mis kaitseb Maad Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile
1946. aasta juunikuust hakkasid ameeriklased katsetama aatomipomme Vaikse ookeani lääneosas. Kahekümne viiendal juulil 1946 toimus esimene veealune tuumaplahvatus. Esimese lennukil transporditava vesinikupommi said nad valmis 1954. aastal. Plahvatuse võimsuseks sai viisteist megatonni, pikkuseks 7.5 meetrit ja kaalus 18.75 tonni. Viieteistkümnendal märtsil 1946 lasid ameeriklased stendilt käiku esimese A 4 raketimootori. Kuueteistkümnendal aprillil 1960 tegi esimene rakett katsestardi. Rakett oli kogukas pikkusega 21.14 meetrit ja diameetriga 1.79 meetrit, kaal 27.8 tonni. Aastail 1955-1956 hakati USA-s lõpuks projekteerima kaugelaskerakette nelja erinevat tüüpi, millest kolm tõusid USA-s sõjaväe tähtsamaiks relvaliigiks. Titaan oli esimene ameeriklaste kauglaskerakett, mille kaal oli 99.7 tonni ja pikkus 29.9 meetrit, võimsus neli
pidurdamiseks ainult rahvusvahelistest lepetest. Looduslikud protsessid ei suuda kompenseerida inimtegevuse mõju. Seepärast on teadlased esitanud erinevaid ideid, kuidas osoonikihti tehislikult taastada. "Üks idee on osoonigeneraatoritega lennuk, mis külvaks osooni. Välja on öeldud ka idee viia atmosfääri hapnikku, mis muutuks sel päikesekiirte toimel osooniks. Probleem on selles, et lennuki ning raketimootori põlemisgaasid on osoonikihile kahjulikud. Venemaal toimuv konversioon on teinud ballistilised meetodid osoonikihi ökoloogiliselt puhtaks kaitsmiseks. Venemaal on loodud gigantsed 300 mm-se läbimõõduga suurtükid. Need tulistavad mürske kuni 50 km (perspektiivis kuni 100 km) kõrgusele ja seda ökoloogiliselt täiesti puhaste vahenditega- mürsku kiirendatakse näiteks elektromagnetiga. Niznegorodski uurimisinstituudi spetsialistid on teinud ettepaneku moderniseerida juba
vastassuunaline (mootori pöörlemist pidurdav) jõud. See tuleb kompenseerida täiendava võimsuse lisamisega (gaasi andmisega), vastasel juhul sureb mootor välja. Newtoni kolmas liikumisseadus väidab, et alati, kui jõud mõjub ühele kehale, siis mõjub võrdne ja vastupidine jõud mingile teisele kehale. Seda võrdset ja vastupidist jõudu nimetatakse sageli reaktsioonijõuks. Kui kosmoselaev käivitab raketimootori, siis põhjustab kütuse põlemine põlemiskambris kuumade gaaside suure kiirusega väljumist raketi düüsist. Kuna kütus ja oksüdant, mis raketti toidavad, peaaegu et ei oma liikumishulka, siis peab põlemisprotsess mõjuma gaasi molekulidele "tahapoole" suunatud jõuga, mis lükkab nad düüsist välja. Põlemiskambri gaaside reaktsioonijõud lükkab kosmoselaeva ettepoole. Et kosmoselaeva mass on palju suurem kui raketigaasidel, siis kiireneb
lihtsast kärtsutegijast kuni keerulise, vähetundliku kõrgklassi lõhkeaine detoneerimise skeemini. 4.4.1. PABERPAKEND. Alates sellest, kui hiinlased hakkasid tulevärki tegema, on paberpakend olnud esimeseks lõhkeainete pakki-mise vahendiks. Paberpakendit on väga lihtne valmistada ja see on odavaim. Lõhkeaine paberisse pakkimi-seks on palju võimalusi, kaks levinumat on pauklaengud ja raketimootorid. Rullides toruks pika pabeririba ja selle kokku liimides võib igaüks teha lihtsa raketimootori. Pauklaeng on muidugi huvitavam ja ohtlikum. Pildil olev kärtsutegija on Mehhiko päritolu, seda kutsutakse "polumna'ks"(tuvi). Kui võtta paber, mis on umbes 16 tolli pikk ja 1,5 tolli lai ja voltida üks nurk selliselt: seejärel voltida uuesti: moodustus tasku. Selle tasku võime täita musta püssirohu, pürodeksi, sähvatava pulbri, raketimootori kütuse või ükskõik millise kiireltpõleva kütuse-oksüdandi seguga, mis esineb peene pulbri kujul
pidurdamiseks ainult rahvusvahelistest lepetest. Looduslikud protsessid ei suuda kompenseerida inimtegevuse mõju. Seepärast on teadlas ed esitanud erinevaid ideid, kuidas osoonikihti tehislikult taastada. "Üks idee on osoonigeneraatoritega lennuk, mis külvaks osooni. Välja on öeldud ka idee viia atmosfääri hapnikku, mis muutuks sel päikesekiirte toimel osooniks. Probleem on selles, et lennuki ning raketimootori põlemisgaasid on osoonikihile kahjulikud. Venemaal toimuv konversioon on teinud ballistilised meetodid osoonikihi ökoloogiliselt puhtaks kaitsmiseks. Venemaal on loodud gigantsed 300 mm-se läbimõõduga suurtükid. Need tulistavad mürske kuni 50 km (perspektiivi s kuni 100 km) kõrgusele ja seda ökoloogiliselt täiesti puhaste vahenditega- mürsku kiirendatakse näiteks elektromagnetiga. Niznegorodski uurimisinstituudi spetsialistid on teinud ettepaneku moderniseerida juba
annaabi.ee 
