Impulsi jäävuse seaduse üheks huvitavaks ning oluliseks rakenduseks on reaktiivliikumine (re- + activus -- ladina k vastu + tegutsev), mida kasutatakse nii tehnikas kui ka mõne looma poolt looduses. Selleks et paigalt liikuma pääseda, on vaja vastastikmõju -- teist keha, millest end eemale tõugata, nii et see vastavalt Newtoni III seadusele sama suure jõuga vastu mõjuks. Reaktiivliikumiseks nimetatakse liikumist, mille tekitab kehast eemale paiskuv keha osa. Olgu raketikesta ja selles asuva aparatuuri ning meeskonna mass mr, kütuse ja sellest tekkivate gaaside mass mk ning gaaside väljapaiskumise kiirus vk. Et algul on rakett paigal ja impulss null, saame impulsi jäävuse seaduse välja kirjutada järgmiselt: Avaldame siit raketi kiiruse Sellest valemist näeme, et rakett liigub gaaside väljapaiskumisele vastassuunaliselt (miinusmärk!) ja kiirus on seda suurem. Esimese reaktiivliikumise põhimõttel töötava seadme ehitust on
8.Impulss, impulsi jäävuse seadus; reaktiivliikumine. Impulss- e. liikumishulk on vektoriaalne suurus, mille suund ühtib kiirusvektorti suunaga, impulss sõltub keha massist, võrdub keha massi ja kiiruse korrutisega: p=mv Impulsi jäävuse seadus- suletud süsteemi koguimpulss on sinna kuuluvate kehade igasugusel vastastikmõjul jääv. m1v1+m2v2= m1v1'+m2v2' või p1+p2=p1'+p2' Reaktiivliikumine- liikumine, mille põhjustab kehast eemale paiskuv kehaosa. Paigalolekus on raketikesta ja kütuse koguimpulss 0; 0=mrvr+mkvk (r- rakett, k- kütus); mrvr=- mkvk; vr= -(mk/mr)vk. Mida suuremat raketi kiirust tahetakse, seda suurem peab olema kütuse mass.
annaabi.ee 
