Nimetu
noad ja pistodad.
Vanimad teadaolevad lühikesed mõõgad pärinevad pronksiajast, enam kui viis tuhat aastat
tagasi. Umbes kolme tuhande aasta eest hakkasid kreeklased ja keldid kasutama raudmõõku.
Esialgu polnud need palju paremad pronksrelvadest, hiljem hakati mõõku valmistama
karastatud terasest ja kvaliteet paranes. Varasemal ajal oli peamiselt tegemist lühikeste
sõjanugadega nagu roomlaste gladius või raskete raierelvadega nagu falkata, mis oli väga
laialdaselt kasutusel olnud mudel.
Mõõk läbi aegade
Pika sirge mõõga ehk spatha võtsid roomlased impeeriumi lõpuperioodil üle keltidelt ja
see sai ka viikingiajal kasutusel olnud mõõkade eelkäijaks. Kuni viikingiaja lõpuni olid pikad
mõõgad aga siiski pigem haruldased kui igapäevased, seda peamiselt kvaliteetse materjali
vähese kättesaadavuse tõttu.
Üheteistkümnenda sajandi paiku tekkis mõõgale ristraud ja sündis traditsiooniline
rüütlimõõk