on Eesti valitsuse võlakoorem Euroopa madalamate seas. Kui rääkida siinkohal Kreeka olukorrast, ei saa ma siiamaani aru, miks Euroopa Keskpank on lasknud Kreekal sellise olukorrani jõuda. Miks Euroopa Keskpank sarnaselt Eesti riigile pole samu asju jõuliselt euroalas nõudnud, vaid on allunud poliitilisele nõudlusele tasandada sokki massiivse rahapakkumisega? Euroalas on kummalisel kombel rakendatud poliitikaid, mis on kõlblikud ujuva rahvusvaluutaga riikidele. Mõnes mõttes saan ma aru, sest see on arvatavasti poliitiliselt lihtsam ning arvatakse, et rahaga lahendatakse probleeme, kuid ei, see ei ole kohe kindlasti nii. Absoluutselt "Less is more", sest kui rahapakkumine aitaks, siis poleks Kreeka praegu sõna otses mõttes selle pasa sees (vabandust väljenduse pärast), milles ta praegu on. Kui tagasi tulla Eesti juurde, siis oli majanduslanguse ajal, täpsemalt 2009. aastal valitsus
Majanduspoliitikast kui maksebilanssi tasakaalustavast hoovast aga sageli ei piisa ning seetõttu eraldab IMF liikmesriikidele ka laenusid. Suhteliselt lihtne on tasakaalustamiseks kasutada kvoodi seda osa, mis ei ületa valuutast sissemakstud summat (25% kvoodist) – seda nimetatakse reserviosaks. Piiranguid ei rakendata seetõttu, et reservi osa kasutamisel võib riik selle vahetada oma rahvusvaluuta vastu. Seega väheneb välisvaluutas reservi osa ning see taastatakse rahvusvaluutaga. Põhimõtteliselt tähendab selline tehing riigi valuutareservi kasutamist. Samuti ei pea riik reserviosa kasutamise eest maksma intressi ja tal ei ole kohustust hiljem see välisvaluutas taastada. Kvoodiosa, mis koosneb riigi koduvaluutast, nimetatakse krediidiosaks ning see on omakorda jagatud neljaks võrdeliseks 25%-seks osaks. Esimese osa ulatuses on riigil suhteliselt lihtne vahetada kaduvaluutat välisvaluutaks, kuid talle kehtib taastamiskohustus tavaliselt 3-5 aasta jooksul
Majanduspoliitikast kui maksebilanssi tasakaalustavast hoovast aga sageli ei piisa, ning seetõttu eraldab IMF liikmseriikidele ka laenusid. Suhteliselt lihtne on tasakaalustamiseks kasutada kvoodi seda osa, mis ei ületa valuutas sissemakstud summat(25% kvoodist) ehk seda nimetatakse reservi osaks. Piiranguid ei rakendatata seetõttu, et reserviosa kasutamisel võib riik selle vahetada oma rahvusvaluuta vastu. Seega väheneb välisvaluutas reservi osa ning see taastatakse rahvusvaluutaga. Põhimõtteliselt tähendab selline tehing riigivaluuta reservi kasutamist. Samuti ei pea riik reserviosa kasutamise eest maksma intressi ja tal ei ole kohustust hiljem see välisvaluutas taastada. Kvoodi osa mis koosneb riigi koduvaluutast nim. krediidiosaks ning see on omakorda jagatud neljaks võrväärseks 25%-ks osaks. Esimese osa ulatuses on riigil suhteliselt lihtne vahetada koduvaluutat välisvaluutaks, kuid talle kehtib taastamiskohustus tavaliselt 3-5 aasta jooksul
annaabi.ee 
