Arenes küll teadus, ent võõrvõimude käe all. Eestlastest teadlasi oli vähe ja kui neid sattus olema, tegelesid nad peamisest eestluse ja Eestimaa rahvaga seotud rahvusteadlusega. Nende areng toimus läbi Õpetatud Eesti Seltsi ning Eesti Kirjameeste seltsile, viimane kogus rahvaluulet. Kui aga Kirjameeste selts peatati, kogumistööd vähenesid, ent 1907.aastal loodud Eesti Kirjanduse Selts jätkas seda. Sellest ka nentimus, et loodus tühja kohta ei salli rahvustraditsioonide säilitamine jätkub nii või naa, selle pärast pole meil tänapäevalgi ilmselt tarvis muretseda, kuniks aga tegijaid on. Kirjanduse poole pealt viljeleti rahvusromantilist isamaalüürikat, mis esialgu proosa tahaplaanile surus, ent peatselt hakkasid ilmavalgust nägema erinevad jutustused, nt Eduard Bornhöhe (,,Tasuja"). See pani aluse XIX sajandi lõpul ülemineku poeesialt proosale ning teosed muutusid romantilisest realistlikumaks. Murranfuks eesti kirjandusmaastikul sai 1905
arendatakse oma identiteeti. See on eluaegne protsess, kuna elu ja ümbruskond muutuvad pidevalt. Inimese sisenemine ühiskonna funktsioneerimise süsteemi kõrval, sellega paralleelselt veel üks protsess inkulturatsioon*, mis on suunatud väärtusorientatsioonide süsteemi ja prioriteetide omandamisele. Siia kuuluvad ka ühiskonna poolt aktsepteeritud eetilised käitumisnormid, kindlad teadmised rahvustraditsioonide valdkonnas, tavad ja kombed, igapäevased harjumused, sümbolid, rahvuslik uhkus jpm, mis on seotud kultuurilise pärandiga. Tavainimese faktiline inkulturatsioon toimub perekonnas, koolieelsetes asutustes ja koolis. Lõpptulemuseks on kultuuris, keeles, rituaalides, väärtustes kompetentne inimene. Sotsialiseerumise ja inkulturatsiooni protsessid toimuvad korraga ning kultuuri sisenemata ei saaks inimene eksisteerida ühiskonna liikmena (Herskovits, 1967)
Poisi innustusid sportlikest mängudest. Lastes kasvatati lugupidamist vanemate, eriti isa vastu. Ta matkis ja õppis isalt. Isa pidas pojale suuremaks õnneks pääseda lähemale valitsejale. Sõnakuulamine oli kõigi vooruste alus. JUUDI ÜHISKOND Tsivilisatsioon toetus perekonnale kui üksusele. Perekonna tähtsaim funktsioon oli laste õige kasvatamine. Vanemad vastutasid, et lapsed saaksid ettevalmistuse tulevases argielus toimetulekuks. Neil oli hool, et nende järeltulijad elaksid rahvustraditsioonide ja jumala seaduste järgi. Vana heebrea perekond oli patriarhaalne. Isa vastutas laste kasvatamise ja 5 harimise eest. Kodus valitses range distsipliin ja kindel reziim. Distsipliini aluseks oli jumala käsk. Heebrea haridus algas varases eas (loeti palveid, lauldi). Mõned lapsed õppisid oma vanematelt lugemise selgeks juba enne kooli. Kooli läks poiss nelja aastaselt. Algkoolis õpetati poisse kümne aastani
annaabi.ee 
