uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 kooseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Olulisematel lavastustel on sünkroontõlge vene keelde. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati
(1850) Rahvaraanat "Kilplased" "Eesti rahva ennemuistsed jutud" (1866) "Kalevipoeg" (1857- 1861; 1862) http://kreutzwald.kirmus.ee/et/tutvustus / Kreutzwald haige Faehlmanni voodi ääres Lydia koidula 1843-1886 Eesti esimene naisajakirjanik Click to edit Master text styles Eesti rahvusteatrile alusepanija: tema Second level "Saaremaa onupoeg" 1870. aastal Vanemuise seltsis Third level I eestikeelne algupärane näidend Fourth level "Säärane mulk ehk sada vakka Fifth level tangusoola" (1871) Rahvusliku ärkamisaja esiluuletaja
2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need
Köler, A.Peterson jt). 1864.aasta novembris anti üle Peterburis suurmärgukiri keiser Aleksander II-le. Selles nõuti soodsamaid maa ostu-ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile, kirikuõp valimist koguduse poolt. Seejärel tabas talupoegi tagakiusamine. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid seltsid. 1865. aastal asutas Jannsen Tartus laulu-ja mänguseltsi ,,Vanemuine", mis pani aluse Eesti rahvusteatrile. Priiuse 50. aastapäeva tähistati 1869. aastal esimese Eesti üldlaulupeoga. See oli esimene kord, kui eestlased said ülemaailmselt kokku tulla. Sealt tuleneb ka Eesti hümn. Eesti rahvuslikus liikumises eristus 2 suunda: 1) Mõõdukas kultuurirahvuslik - pooldasid kokkulepet kodanluse ja kirkuga. Asetas rõhu rahvuskult ja emakeelse hariduse edendamisele. Alusepanijaoks oli usu-ja keeleteadlane J.Hurt. Kinnitas, et eestlaste rahv olemine on tähtis, mitte riiklik kuuluvus
Jalajas), mis räägib hoone saamisloost ja teatritegemisest nende seinte vahel teatrimaja avamisest kuni Teise maailmasõja lõpuni. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need