nimetada rahvusteks Rahvused ja rahvuslus on loomupärased ilmingud, mis said ilmsiks pärast Prantsuse revolutsiooni. Rahvused kujunesid 18. sajandi lõpul, mõjutatuna 17. sajandil toimunud radikaalsetest ja põhimõttelistest muutustest kommunikatsioonis, mobiilsuses ja ühiskondlikus vormis. Rahvusluse idee seisneb selles, et iga rahvuse eksistentsi primaarseks vajaduseks on riigi olemasolu, kuid mitte kõik riigid ei kujune rahvusriikideks ja mitte kõikide rahvuste kujunemise eelduseks ei ole riigi olemasolu. Rahvused kujunevad siiski ühtse ajaloolise tausta ja enesemääratlemise alusel. Uuendused tekkisid, kuna vanade sotsiaalsete rollide struktuuri stabiilsus ei sobinud kokku enam kasvu ja innovatsioonidega. Smithi seisukoht Erinevalt Gellnerist rõhutab perennialist Anthony D. Smith uusaja arenguprotsesside mõju varasematele rahvuse formatsioonidele tema väitel on
Itaalia ühendamine Rahvuslus hakkas Euroopas peale 1848-49 revolutsiooni levima ja seda ei saanud enam mitte kuskil eirata. Itaalias oli nt kaheksa väiksemat riiki, mida püüti ühendada rahvusriikideks. Osa neist olid Austria võimu all, ainuke iseseisev kuningriik oli Sardiinia (kuningas Vittorio Emanuele). Pooldas Itaalia ühendamist, aga liikumise juhiks sai peaminister Camillo Cavour (1852). 1858 sõlmiti Austria vastu Prantsuse-Sardiinia liit, 59 puhkes sõda Lombardia pärast. Austerlased said lõpuks lüüa ja itaallased hõivasid kogu piirkonna. Garibaldi kavatses sõjaliselt kogu Austria vallutada, aga Prantsusmaa sõlmis austerlastega ootamatult rahu (1859)
1991-1992 – taastusid Eesti, Läti ja Leedu; uutena tekkisid Valgevene, Ukraina, Moldova, Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia 1993 – Slovakkia 2006 – Montenegro 2008 – Kosovo 6. Riigipiirid ja geograafiline asend 3 etappi rahvusriikide tekkes Euroopas: Esimesed kaasaegsed rahvusriigid: Belgia (1830) ja Kreeka (1832); hiljem Rumeenia (1878), Serbia (1878), Bulgaaria (1878) ning Albaania (1913) I maailmasõda (Austria-Ungari ja Vene impeeriumi lagunemine rahvusriikideks) – püüd rahvus- ja riigipiire kokku viia RIIGIPIIR: Riigipiir kui riigi olulisim tunnus Riigipiir kui poliitiline, ajalooline ja sotsiaal-kultuuriline nähtus Riigipiir kui kontrollitav joon, mis fikseerib riigi territooriumi maastikul, kaardil, teadvuses Riigipiir kui eraldusjoon, millelt üldjuhul riigid tõukuvad (Rudolf Kjellen: piir rõhutab riikide eraldatust) Riigipiir tavatähenduses: joon, millel reguleeritakse inimeste, kaupade,
Esiteks on riikidel enesemääramisõigus kui õigus vabalt valida oma poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kord. Teiseks on rahvastel õigus luua oma riik või mingil muul kombel määratleda oma suhe juba olemasoleva riigiga. Rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttest lähtuti üldiselt ka Pariisi rahukonverentsil, kus sõlmiti rahulepingud Esimese maailmasõja kaotanud riikidega. Nende rahulepingute tulemusena ja just enesemääramisõigusele toetudes lagunesid rahvusriikideks sõja kaotanud Austria-Ungari ja Ottomani impeeriumid. Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Üldises rahvusvahelises õiguses kinnistati rahvaste enesemääramise põhimõte deklaratiivselt nn Atlandi Hartaga 1941. aastal, kuid lõplikult alles 1945. aastal ÜRO põhikirjaga. Eesti rahvale tagas selle õiguse ennetavalt 1920. aasta 2. veebruari rahuleping Nõukogude Venemaaga.
Oluliseks muutus poliitiline eneseteostus ehk oma riigi loomine Rahvusriigi loomine toimus 3 moel: 1) Rahvusriigi kujunemine koos riigirahvuse formeerumisega(Inglismaa, Prantsusmaa) 2) Killustunud rahvaste ühinemispüüdlused (Itaalia, Saksamaa) 3) Vabadusliikumine, mis haaras suurte impeeriumite ( Austria-Ungari, Tsaari-Venemaa ja Türgi) koosseisu kuulunud rahvusvähemusi (eestlased, lätlased jt.) Eriti oluline Saksamaa ja Itaalia ühendamine rahvusriikideks! Itaalia ühendamise teed ja võimalused Itaalia killustatud ja Austria võimu all Ainuke iseseisev riik sellel territooriumil Sardiinia kuningriik, kehtis põhiseaduslik kord ja poliitilised vabadused Sardiinia kuningas Vittorio Emanuele, kes pooldas Itaalia ühendamist Ühendliikumise eestvedaja oli siiski peaminister Camillo Cavour, eesmärgiks riigi ühendamine Sardiinia eestvedamisel diplomaatiliste kokkulepete ja dünastiliste sõdadega
olulisemates pealinnades. Samuti võib mikroriigi tunnuseks lugeda armee ehk eneskaitsevõime puudumist, mis tuleneb suuresti rahvaarvu väiksusest. (Neumann, Iver B.; Gstöhl, Sieglinde (2006) Peatükk: „Introduction – Lilliputians in Gulliver’s world?“ raamatust Small states in international relations, Seattle, University of Washington Press, lk 6). Väikedriike võib jagada ka puhverriikideks, rahvusriikideks, platsdarmriikideks, ajaloolise kodukolde riigiks (israeal) ja kirikuriikideks(Vatikan). Puhverriikideks on ajalooliselt loetud väiksemaid ja keskmisi riike, mis jäävad erineva süsteemiga riikide või riikidegrupi vahele, näiteks Vahe – Euroopa riigid, ehk väravala Lääne –Euroopa ja Venemaa vahele. Ajalooliselt oli ka Lääne – Eruroopas peale 18123. Aasta Viini kongressi põhja ja lõuna puhvertsoon „hall samettsoon“Benelux riikide näol põhjas
et riigi võim korraldab ja reguleerib kodanike elu. Kõik kriigis elavad inimesed ei kuulu kodanikkonda. Näiteks Eestis elab üle 100 000 vene kodaniku. Ja veel umbes 100 000 kodakondsuseta isikut. + kahekordse kodakondsusega isikud. See tekitab meile nii poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme. Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel. Ta annab kodanikele rea õigusi. Kodanikkonna etnilisest e. rahvuslikust koosseisust lähtudes liigitatakse riigi rahvusriikideks ,paljurahvuselisteks e. Pluralistlikeks riikideks. Rahvusriigile on iseloomulik riigikeele seadustamine, sünnijärgse põhimõtte järgimine kodakondsuspoliitikas ja rahvuskultuuriliste tingimuste arvestamine naturaliseerimisel. Puhtaid rahvusriike on vähe. Nt: jaapan (99% elanikest on jaapanlased). Rahvusriigi ja vähemusrahvuste suhted võivad esineda järgmiselt: 1. kultuuriline pluralism vähemuse kultuurilise eripära tunnustamine põhirahvuse poolt ning
annaabi.ee 
