Harald Riipalu
meenutav memuaarteos tolleaegsetele lahinguvendadele ja ka teistele,kes traagilise 1944.aasta nii
või teisiti ise kaasa tulid.See teos väärib aukohta iga eestlase lugemislaual ja raamaturiiulil,olgu siis
tegemist kaasmaalaste vanemate generatsioonidega või tulihingelise noorusega,eriti aga väljaspool
kodumaad üleskasvanud ja kodumaad mitte enam mäletavate või koguni mitte näinud
noortega.Sest raamat ühtlasi rahvuslikuk ja teednäitavaks tähiseks meie tänapäeva noorusele,nagu
selleks omal ajal meie vanematele generatsioonidele mõningal määral oli Ed.Bornhöhe ,,Tasuja".Nii
kujutab Harald Riipalu raamat endast ka sobivat rahvuslikku kinkeeset meie noortele igasugustele
puhkudele.Seda ärgu unustagu kaasmaalane paguluses,kes mõtleb oma rahva minevikule,olevikule
ja tulevikule.Harald Riipalu raamat ei igane kunagi.