Paljudes kohtades ei saanud enam eesti keelega igapäevaseid toimetusi tehtud. Võõrtööliste asemel oleks võinud kasutada eestlasi, pakkudes neile tööd, mitte anda tööd väliselanikele. Nii oleks ka majandus kiiremini arenenud ja elatustase oleks parem olnud, aga see ei sobinud venestamispoliitikaga. Järgmine muudatus oli maa sundvõõrandamine aastatel 1944-1947, kui Eestis riigistati palju maad, mille riigistamisel oli ka teine roll. Ühiskonna puhastamine rahvavaenlastest, nimelt ei võinud saksameelsed inimesed omada maad üle 6 hektari ja neilt riigistati ka enamik loomi ja muud tarvilikku. See rikkus ära põllumajandusliku sissetuleku. Talud jäid väikesteks, nende tootlikkus oli seetõttu madal, inimeste vahelised suhted olid halvenenud. Paljud vanemad talunikud kaotasid oma suured maa-alad noortele, kes ei osanud maaga veel midagi peale hakata. Olukorda ei parandanud ka koormised, mis pärssisid talude arenemist, sest
plaanimajanduse juurutamine kõikidel elualadel. xxi. Maareform(1940; 1945-1947) Maareform tähendas enamasti sundvõõrandamist ehk riigistamist. Alates aastast 1944 võõrandati kolme aasta jooksul üle 900 000 hektari maad. Talude maksimaalne suurus oli 30 hektarit, Saksa võimudega koostööd teinud ei tohtinud omada üle 6 hektari maad. Samuti riigistati enamik varast ja loomadest. Seega oli maareform ka poliitiline aktsioon, mis pidi aitama ühiskonda rahvavaenlastest puhastama. Maareform ei parandanud ei sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, rääkimata inimestevahelistest suhetest. Ei kujunenud elujõulisi talusid, paljud vastsed maaomanikud ei olnud valmis olema peremeesteks, elujõuetuks muutusid ka korras olnud talud. Maa ümberjagamine süvendas inimeste suhete pingeid ja teravnes klassivaen külades, mida nõukogude võim soosis. Talupoegadel olid mitmed maksud ja kohustused. Nad pidid sümboolse tasu eest andma riigile põllumajandussaadusi
annaabi.ee 
