Pärast seda vallutas osa Väike-Aasiat ja tegi sellise kiirusega, et kirjutas sellest "Tulin, nägin, võitsin." Seejärel hävitas ta kahes suures lahingus pompeiaanlased Aafrikas ja Hispaanias. Roomas võeti Caesar kuulsa võitjana suure pidulikkusega vastu. Temale korraldati triumfikäik. Ajad olid segased ja ta pidi ületama kodusõja. Peagi kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. Samal ajal pidas ta konsuli ametit ja kasutas rahvatribuuni võimupiire ning tsensori õigusi. Ta oli tegelikult piiramatu ainuvalitseja. Suur osa aristokraatidest polnud sellega rahul ja senati istungi ajal lõid ta pistodaga surnuks. Algasid uued kodusõjad, mis lõppesid Octavianuse võimulepääsemisega.
Pääses ainult eestkoste tõttu. Caesari poliitilise tegevus algas pärast Sulla surma ( 78 eKr. ) Ta astus vastu Sulla pooldajatele, keda süüdistati väljapressimises. 74. eKr võitles ta Mithridatesega ( Pontose kuningas ). 68 eKr oli ta kvestor ( Vana - Rooma rahandusametnik ). Pärast Cornelia surma, sõlmis ta teise abielu Sulla lapselapse Pompeiaga ( 67. eKr ). 65.eKr korraldas ta ediilina ( Vana - Rooma vabariigi kõrge riigiametnik, algselt rahvatribuuni abi. ) luksuslikke vaatemänge ja laskis taastada Mariuse ( Gaius Marius ehk Marius (157 eKr 16. jaanuar 86 eKr) oli Vana-Rooma riigimees ja sõjaväelane. ) kujud. Niimoodi saavutas ta rahva poolehoiu. 63. eKr sai ta pontifex maximuseks. ( ülempreestri tiitel ) Kui Lucius Sergius Catilina ( oli Vana-Rooma poliitik, kes on tuntuks saanud ennekõike Catilina vandenõu peategelasena ) riigipöördekatse nurjus, kaitses Caesar senatis vandenõulasi.
peamiselt rikkad kodanikud, sest selle eest tasu ei saadud. Kõrgemad magistraadid olid kaks konsulit, kes juhtisid sõjaväge. Preetorid tegelesid õigusmõistmisega, kes võisid vajadusel konsulit asendada. Tsensorid valiti ametisse viieks aastaks. Nad korraldasid tsensust ehk kodanike loendust, koostasid senaatorite nimekirja ja kandsid hoolt kodanike elukommete eest. Välisohu korral määrati ametisse diktaator, kes valitses ainult piiritletud aja. Rahvatribuuni valiti plebeid ning neil oli õigus panna veto riigiotsusele, kui see kahjustas lihtrahva huve. Senat oli valitsev riiginõukogu ning koosnes senaatoritest, kes oli ametis eluaegselt. Senati kätte oli koondunud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Senat pidi seaduseelnõud eelnevalt heaks kiitma ning mängis riigi juhtimisel suurt osa. Rahvakoosolekud kutsuti kokku, et hääletada juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle,
60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi; järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Peale Caesari surma sai pärast võitlusi ainuvalitsejaks Octavianus; 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli. Varase keisririigi ajajärk Niinimetatud printsipaadi ajajärk 30 või 27 eKr 284 pKr. Keisri käes oli vabariigiaegsete magistraatide (konsuli, tsensori, rahvatribuuni) ametivõim ning sõjaväeline võim (impeerium). Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid tegelikult kontrollis sedagi keiser. Peale Augustuse surma tugevnes senati opositsioon; selle mahasurumiseks rakendasid JuliusteClaudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Peale Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia. Provintside majandus edenes jõudsalt. Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma
missugune isiklik. Kõiki neid raskusi kasutasid ära Tiberuse vaenlased. Nad lasksid liikvele kuulujutu, Tiberius Gracchus taotleb kuningavõimu. Teda süüdistati samuti selles, et ta on solvanud rahvatribuun Octaviuse puutumatut isikut. Kuid Tiberius ei alistunud, vaid läks kavatsetud küsimuse lahendamisel mehiselt lõpuni. Reformi teostamiseks oli Tiberiusel vajalik võim ka järgnevaks aastaks. Seepärast esitas ta oma kanditatuuri rahvatribuuni kohale ka järgnevaks, 132 a. Rooma seadused keelasid ühte ja sama isikut kaheks aastaks järgemööda valimast. Nobiilid otsustasid seda kasutada. Varahommikul kogunes rahvas platsile, kus pidid toimuma valimised. Kui algas koosolek, püüdsid aristokraadid segada hääletamist. Kuid Tiberius andis oma poolehoidjaile kokkulepitud märku ja need, haarates relviks, mis kätte puutus, ajasid nobiilid minema. Selsamal ajal toimus senati istung. Keegi kohalviibijaist laskis lendu
jagavad maa: idapoolsed alad Antoniusele, läänepoolsed Octavianusele, 31 eKr Aktioni merelahing: Eg. laevastik ja Antonius saavad lüüa, 30 eKr Aleksandria vallutamine, Egiptusest saab Rooma provints, Octavianus ühendab kõik Vahemeremaad oma ainuvalitsuse alla // Rooma vabariigi lõpp · Varajane keisririik - Octavianus -> Augustus I (30eKr-14) princeps ("esimene"), koondas enda kätte konsuli, provintside asevalitseja, rahvatribuuni, ülempreestri ja imperaatori ametid, rahvakoosolek: ei kogunenud enam pärast Augustuse surma, senat: säilis, vähenesid senaatorite õigused ja kohustused, pax Romana, võimsuse haripunkt Traianuse ajal (98-117), Daakia (Rumeenia) vallutamine, ius Romanus - Esimesed seadused 450 eKr "12 tahvli seadused", aja jooksul täiendused (plebeide õiguste järk-järguline kasv) · Hiline keisririik - 2.-3. saj. impeeriumi nõrgenemine; 3. saj. kriis, kodusõjad,
Rahvatribuun - Vana-Rooma riigiametnik, kes kaitses algul plebeide ja hiljem kõigi kodanike õigusi. Magistraat - kõrge riigiametnik Rooma riigis ja hiljem mõnel pool mujal. Preetor Vana-Rooma magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest. Tsensor ametnik, kelle ülesandeks on trükkimiseks mõeldud teoste, ajakirjanduse ning tele- ja raadiosaadete avalikustamise eelne või järgne läbivaatus. Ediil Vana-Rooma vabariigi kõrge riigiametnik, algselt rahvatribuuni abi. Kvestor - Vana-Rooma rahandusametnik. Diktaator - piiramatu võimu (diktatuuri) kehtestanud isik. Senat Vana-Rooma poliitiline institutsioon, mis rajati varsti pärast Rooma linna asutamist. SPQR ("Rooma senat ja rahvas"), oli Rooma valitsuse ametlik signatuur ja Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümbol. Leegion Vana-Rooma armee üksus. Tsentuurio Tsentuuria juht. Keiser Julius Caesari nimest tulenev valitseja tiitel.
https://docs.google.com/document/d/1VkMxLUAACOK2oh8tizCfQKCOzfDlr76cA8t1 mrcraNg/edit?usp=sharing ● Rooma vabariik ● Res publica (kogu rahvas võttis riigi valitsemisest osa) ● Kõik roomlased moodustasid Rooma rahva ● Aristokraatlik riigikord ● Riiki juhtisid igal aastal valitavad magistraadid ○ 2 konsulit ○ 8 preetorit ○ Tsensorid ○ (Diktaator) ○ 10 rahvatribuuni ● Vanemate nõukogu senat ● Riiki juhtis kitsas perekondade ring nobliteet ● Ka rahvakoosolekud ● Kodusõjad erinevate väepealike vahel ○ Senatil polnud võimalik väepealikke ohjeldada ● Palgasõdurid ● 30 eKr kehtestas Octavianus keisrivõimu Rooma keisririik ● Loobuti rahvakoosolekutest ● Riigi tegelik valitsemine keisri käes ● Keisrid hakkasid senaatoriteks tõstma provintside aristokraatia esindajaid
Rahvatribuun - Vana-Rooma riigiametnik, kes kaitses algul plebeide ja hiljem kõigi kodanike õigusi. Magistraat - kõrge riigiametnik Rooma riigis ja hiljem mõnel pool mujal. Preetor – Vana-Rooma magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest. Tsensor – ametnik, kelle ülesandeks on trükkimiseks mõeldud teoste, ajakirjanduse ning tele- ja raadiosaadete avalikustamise eelne või järgne läbivaatus. Ediil – Vana-Rooma vabariigi kõrge riigiametnik, algselt rahvatribuuni abi. Kvestor - Vana-Rooma rahandusametnik. Diktaator - piiramatu võimu (diktatuuri) kehtestanud isik. Senat – Vana-Rooma poliitiline institutsioon, mis rajati varsti pärast Rooma linna asutamist. SPQR – ("Rooma senat ja rahvas"), oli Rooma valitsuse ametlik signatuur ja Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümbol. Leegion – Vana-Rooma armee üksus. Tsentuurio – Tsentuuria juht. Keiser – Julius Caesari nimest tulenev valitseja tiitel.
kaudu. Rahvatribuun - Vana-Rooma riigiametnik, kes kaitses algul plebeide ja hiljem kõigi kodanike õigusi. Magistraat - kõrge riigiametnik Rooma riigis ja hiljem mõnel pool mujal. Preetor – Vana-Rooma magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest. Tsensor – ametnik, kelle ülesandeks on trükkimiseks mõeldud teoste, ajakirjanduse ning tele- ja raadiosaadete avalikustamise eelne või järgne läbivaatus. Ediil – Vana-Rooma vabariigi kõrge riigiametnik, algselt rahvatribuuni abi. Kvestor - Vana-Rooma rahandusametnik. Diktaator - piiramatu võimu (diktatuuri) kehtestanud isik. Senat – Vana-Rooma poliitiline institutsioon, mis rajati varsti pärast Rooma linna asutamist. SPQR – ("Rooma senat ja rahvas"), oli Rooma valitsuse ametlik signatuur ja Rooma vabariigi rahvusterviklikkuse sümbol. Leegion – Vana-Rooma armee üksus. Tsentuurio – Tsentuuria juht. Keiser – Julius Caesari nimest tulenev valitseja tiitel.
eluavaldusi. Nii keelas Caesar ära üleliigse uhkuseajamise, mis oli laialt maad võtnud Rooma jõukamate kodanike juures. Seadus määras kindlaks, kui palju võis kodanik kulutada toitudele ja missugust kallihinnalist rõivast ei tohtinud ta kanda. Ka laskis ta Rooma linna kaunistada suurejooneliste ehitistega ja teostas kalendri paranduse (Juuliuse kalender). Caesar määrati eluaegseks diktaatoriks. Samal ajal pidas ta konsuli ametit ja kasutas rahvatribuuni võimupiire ning tsensori õigusi. U. 44 a. pakkus üks ta poolehoidjaist, konsul Marcus Antonius, talle kuningatrooni, kuid Caesar keeldus sellest: ta kartis rahva rahutust ja otsustas esialgu hoiduda ametlikust monarhia väljakuulutamisest. Seetõttu oli Roomas nimepidi vabariik edasi: alale oli jäänud nii senat kui ka rahvakoosolek ja valitsevad ameti-isikud.Tegelikult oli aga Caesar piiramatu ainuvalitseja.
Sõjavägi rivisati üles kolmes liinis maniipulite kaupa ja seda nimetati maniipulrivistuseks. See asendas eelnevat faalanksrivistust. Pleibeide võitlus oma õiguste suurendamise eest 5. sajandil hakkasid pleibeid nõudma endale suuremaid õigusi ja tekkisid tülid patriitsidega. Võitlus kestis paarsada aastat. Aastal 490 eKr võitsid pleibeid ja nad said erilise ametikoha rahvatribuunil, kelle ülesandeks oli esindada pleibeisid ja kontrollida, et nende suhtes ei rikuta seadusi. Rahvatribuuni isik oli puutumatu see tähendab, et teda ei tohtinud karistada. Ta tohtis oma algatuslikult kokku kutsuda rahvakoosoleku ja panna veto magistraatide ja senati otsusele. Rahvatribuune algselt valiti 2 ja hiljem nende arv suurenes 10. 12. Tahvli seadus- rahvatribuuni nõudmisel kirja pandud seadused, mis kaitsesid pleibeisid. See oli esimene Rooma seaduste kogu. Plebeide arvu suurendamiseks hakati tihedamini kokku kutsuma triibuutseid rahvakoosolekid 284. eKr
Dionysose kaaslane siseõu vanakreeka ja vanarooma majadel *Kandelaaber (52) -kõrge küünla- v *Fanaatik(64) - millegi kirglik kaitsja v lambijalg harrastaja *Plebei (lk 53) - vanarooma lihtkodanik *Falerii(63)- Etruria linn Ptk X-XII *Kokott(67) - lõbunaine, *Ediil (87) Vana-Rooma vabariigi kõrge pool(maa)ilmadaam riigiametnik, algselt rahvatribuuni abi. *Piinia (68) lõunamaine okaspuu *Audients (77) - jutulevõtt, jutulolek *Tuunika (78) - vanade roomlaste rõivas *Tooga (78) vanarooma meeste üleriie *Kohort(85) - kümnendik Rooma leegioni Ptk XIII-XIV *Otoman ( 91) Türgi diivan *Juno(100) vanarooma abielu ja *Epistel ( 91) - noomitus- v õpetuskõne sünnituse jumalanna *Sofist (96) - filosoofiakoolkonna liige *Amor(100) vanarooma armastusjumal
Erakorralistes oludes määrati pooleks aastaks ametisse DIKTAATOR. RAHVATRIBUUN valiti vaesti inimeste hulgast, pidi nende huve kaitsma. Võis panna rikaste seadustele veto. Roomas toimis ka RAHVAKOOSOLEK, mille tähtsus oli tegelikult üpris väike. Uusi seadusi algatada ei tohtinud, seal võis hääletada senati seaduseelnõu poolt või vastu. Võim oli tegelikult eliidi käes. Kodanikud jagunesid selgelt: PLEBEID (vaesed) ja PATRIITSID (rikkad) Pärast rahvatribuuni valimisi olukord kahe kihi vahel parenes. KIHID Kõrgeim kiht SENAATORID suurmaaomanikud, kõrgetes riigiametites. RATSANIKUSEISUS samuti rikkad ja mõjukad inimesed.Tegelesid ka kaubandusega. KÄSITÖÖLISED, VABAD TALUPOJAD (elasid maal) ja RENTNIKUD. ORJAD Rooma ühiskond oli sarnaselt Kreekale orjanduslik. Orje oli igast rahvusest ja kihist ja ilmselt rohkem kui klassikalises kr-s. PEREKOND Oli mehekeskne, perekonnapeal piiramatu võim pereliikmete üle. Naistel
kehtestati vabariik. VI-I (~ 510-31 eKr) Vabariigi ajajärk: 510-287 varane vab. periood 509-265 eKr- Varane vabariik. Alustati sõdasid etruskite vastu. Rooma laienes Itaalias kuni 265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all Varase vabariigi ajal pidev võitlus plebeide ja patriitside vahel. Pleebs saavutas suuri järeleandmisi, neile anti maad ning kirjutati seadused 12 tahvli seadused a-tel 451 450 e. Kr.). Plebeidele anti ka õigus saada pol. ametikohti ja asutati rahvatribuuni amet, kaotati võlaorjus (lex Poetelia Papiria de nexise'ga). Seisustevahelise võitluse lõpetas Hortensiuse seadus 287 e. Kr., millega seaduse jõud anti plebeide komiitsidel vastuvõetud otsustele. Sellest ajast moodustasid patriitsid koos pleebsi ülemkihiga nobiliteedi eesõigustatud seisundi. Välispol. saavutas Rooma naaberhõimude ja rahvaste üle hegemoonia. Hoolimata lüüasaamisest 387 e. Kr. sissetunginud gallide poolt, õnnestus roomlastel a-ks 265 e. Kr
Institutsioonid ja võimu teostamine Magistraadid kõrged ametnikud, valiti rahvakoosolekutel üheks aastaks, magistraate valiti alati kaks, et üks liiga uhkeks ei läheks, ameti eest palka ei makstud, peeti auasjad, see aga andis võimaluse riigiametisse kandideerida ainult rikastele. Kvestor rahandusametnik, esialgu nimetasi kvestorid ametisse konsulid, alates 447ekr rahvakoosolek. Ediil algselt rahvatribuuni abi, hiljem valavasid avalike hoonete, pidustuste ja korra järele, samuti olid nende hoole all linna viljavarustus, riigikassa, turud jms. Preetor vastutas peamiselt õigusemõistmise üle, võis ka sõjaväge juhtida ja vajduse korral konsulit asendada. Konsul täidesaatva võimu teostaja, pidid eeskätt juhtima sõjaväge, valisid enda seast sõjaolukorras diktaatori, valitsesid senatit, esialgu oli neid 2.
hääl oli ettetähendus, enne, omen, oomen), harva oli see määrav. Keisririigi ajal tekkis probleem, kuidas uut võimu vanade institutsioonidega rüütada. Augustus lasi end mitu korda konsuliks valida. Keisriprovintsid, mille kuberneriks oli princeps ise: saatis sinna enda valitud legati. Neis oli armee kohal, nii oli princeps armee juhataja – imperator. Omistas endale rahvatribuuni ameti, millega kaasnes vetoõigus ja võim Rooma sees. kujuneb välja keisri isiklik ametnikkond ja bürokraatia erinevate eluvaldkondade funktsioonidega: prefektid, kuraatorid, prokuraatorid (keisriprovintsides legati’de käe all) jm. Veel keisrist: - suur eraomand: näit. Egiptus - pontifex maximus kuni +4. saj. lõpuni - vägede ülemjuhataja - princeps senatus
Kujuned palgasõjavägi, kes oli ennekõike ustav väepealikule) Kodusõdade põhjused ja tagajärjed: Põhjusteks on sõjaväereform väejuhtide esiletõus võimuvahetused Tagajärjeks oli Rooma riigi lõpp... Varane keisririik: Valitsemiskorraldus: Riik oli ametlikult endist viisi res publica. Valitsejat nimetati princeps, tõlkes esimene. Oli ammusest ajast kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Ta koondas enda kätte konsuli, provintside asevalitseja, rahvatribuuni, ülempreestri ja imperaatori ametid. Igal aastal seati siiski ametisse magistraadid ja senat pidas korrapäraselt oma istungeid. Senaatoriseisus hakkas laienema, keisrid hakkasid senaatoriteks määrama esmalt muude Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraate. Varase keisririigi perioodi lõpul anti keisri määrusega kodakondsus kõigile riigi vabadele elanikele kodakondsuse mõiste kaotas Rooma riigis sisulise tähenduse. Ühiskond:
Plebeid pidid kutsuma preestri või patriitsi. Sünnijärgne privileeg. Samal ajal plebs moodustas suure osa rahvastikust. Plebsil kujunes välja oma võimustruktuur, oma magistraadid. Tribunus plebis/ plebei- rahvatribuun. Selline magistraat, kes võitles plebeide õiguste eest ja jälgis, et neid talla jalge alla. Ajaliselt piiratud, üks aasta. Rahvakoosolek kutsuti kokku uueks valimiseks. Tribunus plebis´el oli vetoõigus, nt senati otsusele. Nende isik ja vara oli puutumatu. Rahvatribuuni tapmine võrdus oma isa tapmisega. Kui tapeti, siis järgnes sacer esto. Rahvatribuunil olid assistendid, kes olid plebei ediilid(alati nagu assistendid, ühe magistraadi assistendid). Tuleb sõnast tempel. Algselt võis olla religioosne funktsioon. Concilium plebeis konkureeris senati otsustega. Ühelgi magistraatidest ei olnud õigus korraldada auspiitsiumi. Seaduste kirjapanek 5.saj keskel ekr. Enne seda oli tavaõigus e suuliselt edasi kantud.
peregrinos võõra preetor). Sõjaajal võis preetorile alluda ka 1 leegion. Kolmas amet oli hierarhias tsensor. Tsensor valiti endiste konsulite hulgast iga 5 aasta järel 1,5 aastaks ja nende ülesandeks oli tsensuste korraldamine. Tsensoritele oli ülesandeks ka senaatorite nimekirjade koostamine ja keisririigi ajal võtsid tsensoriameti endale keisrid ise. Viimane, 4 hierarhias on ediili amet. Algselt olid ediilid rahvatribuuni abid, kuid peatselt lisandub neile hulk spetsiifilisi ülesandeid nt valvata avaliku korra järgi, turgude järgi, tänavate puhtuse vaatamine, templite korra eest vastutamine. Hiljem nad vastutasid ka Rooma linna viljaga varustamise eest, ehituse eest, avalike mängude kontrollimine ja riigikassa eest vastutamine. Mitte kuruulsed magistraadid jagunesid kahte: kvestor ja rahvatribuun. Kvestor on rahanduseametnik. Esialgu nad nimetati konsulite poolt ja hiljem rahvakoosolekul
Nende vaesus tingis patriitsidel võlgu võtmise ning sellest tulenevalt orjastamishirmus elamise. Mitte kõik plebeid polnud vaesed, rikkamad nõudsid võrdseid poliitilisi õigusi. Klassivahedest tingituna kestsid patriitside ja plebeide vahelised konliktid terve vabariigi kestel. Kuna plebeidele kuulus enamus sõjaväes ei saanud patriitsid nende nõudmistele vastu hakata ning see viis plebeide esindajate rahvatribuuni valimiseni. Plebeide nõudmisel koostati ka esimene seadustekogu: 12 tahvli seadused. Kuigi need olid plebeidele üsna karmid, andis see neile mingisugusegi aluse oma õiguste eest võitlemisel. Plebeide nõudmised rahuldusid, peale mõningaid järeleandmisi 12 tahvli seadustes, kui plebeide koosolekul lubati vastu võtta üldkohustuslikke seadusi. Sellega kadus ka seisustevahe (tegelikult mitte, lihtsalt
oli ta ka Rooma sõjaväe ülemjuhataja. Seal, kus sõjaväge polnud ja lähemal olid, said teised asevalitsejaks. Ta koondas enda kätte vägede käsuõiguse ja seega imperaator (käskija. Ta oli imperaator, Caesar ja Augustus, ta kasutas neid oma pärisnimedena. Alguses lasi ta end valida konsuliks, kuid nägi, et seal on liiga palju nobiile, kes tahavad ka saada. Edaspidi ta võttis konsuli võimu, olemata konsul. Ta võttis endale ka eluaegsed rahvatribuuni volitused, see tähendas vetoõigust. Oma elu lõpus võttis ta ka ülempreestri ameti (pontifex maximus). Analoogilist viisi kasutasid ka järgnevad keisrid. Keisrite võim ei olnud pärandatav. Nime poolest kehtis vabariik. Keiser oli esimene senaator, seega nimeliselt määras senat, kes nende hulgast saab keisriks. Valitsejad määrasid enne surma kindlaks oma meeliskandidaadi järglaseks. Enamikel juhtudel see ei olnud keisri poeg. Ta lasi austada ka ennast kultuslikult
annaabi.ee 
